Elu

VIDEOINTERVJUU | Multitalent Tarvo Krall: „Tööaeg kaheksast viieni pole minu rida.“ (10)

Anu Saagim | Video: Tatjana Iljina, 25. mai 2018, 10:50
 
Kutsusin hommikusöögile Tallinna kesklinna Nipernaadi suveterrassile  näitleja, muusiku, korteriühistu aktivisti, rõõmurulli, erinevate teatrikoolide asutaja ja lihtsalt laheda vennikese Tarvo Kralli (49).

"Hommikusöök staariga" - Tarvo Krall; restoran Nipernaadi, Anu Saagim Robin Roots

Samal teemal

Ka Tarvo Kralli võib võrrelda Nipernaadiga, kes on elu jooksul pidanud lugematul arvul ameteid ja ei püsi pudeliski paigas, eriti veel siis, kui suvi ukse ees terendab.

Tarvo Krall on lõpetanud Tallinna 20. keskkooli. Tema esimene tõsisem roll oli 12-13aastaselt etenduses „Operatsioon Õ ehk kintsutükk“, kus ta täitis Hundi rolli. Teises klassis hakkas poiss õppima akordionit ning õpilasmalevas õppis lisaks veel kitarri ja mandoliini mängima. Tarvo on lõpetanud lavaka Kalju Komissarovi range käe all ja töötanud näitlejana. Aastatel 1992 ja 1993 osales humoorikas telesaates "ROB ja BOB". Samuti on ta üle kümne aasta muusikalietendusi korraldanud. Veel seostub Tarvoga ansambel nimega L’Dorado, mille bändikaaslastega on pea kõik Eestimaa nurgad läbi käidud.  

 

Tarvo kaotas aastal 2008 lühikese ajaga nagu muuseas 23 kilo

"Kõik on kinni mõtlemises. Tõenäoliselt mõtlesin õigesti,“ paljastas Tarvo toona drastilise kaalkaotuse imelihtsa saladuse. "Tulemus ei ole saavutatud läbi valu ega pisarate – uue tervisliku elustiiliga kohanemine tuli hoopis kergemini kui ma arvanudki oleks, hämmastavalt kergelt kohe," kiitles mees toona.

Kümme aastat hiljem rõõmurulliga kohtudes on siiski osa kilodest salakavalalt mehe naha vahele tagasi pugenud ja Tarvo tunnistab, et ega see kaalukotus nii lihtsalt tulnudki, kui aastate eest hoobeldud sai. "Ma bluffisin. Elu on ju teater," tunnistab mees täna ausalt. "Kolme kuuga 23 kilo, see on ikka väga karm töö." 

Mis imedieet see selline siis toona oli?

Levini veredieet. Jäärapäiselt võtsin selle ette punkt punktilt ja täht tähelt. Juhtus see, et kogu mu energia kadus ära. Kolme kuni nelja kuuga kaotada 23 kilo on eluohtlik. Nüüd mul hakkab tagasi tulema alles normaalne kaal. Eh, kui aus olla, siis peaksin ikkagi langetama vähemalt viis kilo täna, aga küll suve jooksul veel jõuab. 

Näen jah, et haarad isukalt croissant'i järgi. Kas sa kaalu kohe üldse enam ei jälgi? 

Mis sul toona siis ikkagi pähe lõi, et nii radikaalselt kaalu kukkusid langetama?

Kui ma ei jaksanud enam lapsele õhtujuttugi lugeda, siis sain aru et miskit on ikka väga pahasti. Ähkisin ja lugesin. Õhk sai otsa, kui pidin erinevaid loomahääli tegema. Esimesele korrusele minneski oli juba higi lahti ja... Täna saan aru, et kõike tuleb mõistlikult võtta. Aga kuna ma olen maksimalist, siis teen kõike täiega. Nagu vedur sõidan läbi seina. 

Sa hüppad siis ühes äärmusest teise?

Ükspäev avastasin, et ma olen nagu Forrest Gump. Mulle kohutavalt meeldis palju kepikõndi teha, aga ühel päeval viskasin kepid nurka ja rohkem enam ei tahtnudki kõndida. Nüüd olen tennisemängust vaimustuses. Iga nädal käin mängimas. Kohe varsti korraldan muuseas Gruusias ka ühe rahvusvahelise tenniseturniiri. Ise korraldan ja ise mängin. Loomulikult ei pretendeeri ma seal ühelegi auhinnale. Pigem on see minu jaoks fun. Saab rahvusvaheliste inimestega suhelda. Meil on registreerunud juba neli eestlast, üks soomlane, valgevenelane ja grusiinid tulevad ka tõenäoliselt juurde. Elu tuleb huvitavaks elada.   

Millega sa kõik tegelenud pole – muusik, näitleja, korteriühistu esimees, teatrikooli asutaja. Pürgisid isegi vahepeal vist poliitikasse? 

Korteriühistu esimees ma enam pole. Kohalikel omavalitsuste valimistel osalesin, aga ma pole üheski parteis. Ühessegi parteisse ma ei kuulu ja ei tule kunagi kuuluma ka. Aga omal ajal koolis olin küll komsomolisekretär. Teatrikooli nimi oli PolygonTeater, mis sai asutatud, aga enam mind seal pole. Olengi pigem selline käivitaja tüüp. Kaks aastat maks on minu jaoks lahe, aga peale seda kaotan huvi. Peale seda tuli Ajateater, kus teeme ajaloolisi tükke ja siis on veel Improteater, kus me improviseerime teatrit. Need kaks viimast on need, mis mind praegu vaimustavad lisaks bändile L`Dorado.

Ühest küljest olen ma laisa iseloomuga. Samas on mul tunne, et paarisuhted on tegelikult seotud su enda lapsepõlve eeskujudega. Minu vanemad olid koos kuni isa lahkumiseni kõrgematele radadele ja mu abikaasa vanemad olid samuti kuni lõpuni koos. Kui selline turvaline eeskuju on ees, siis ega muudmoodi nagu ei oskagi. 

Sa oled lihtsalt laisk. 

Olen jah. Mul pole isegi seda keskeakriisi peale tulnud, et ostaks endale liibuvad neoonvärvi riided ja rautaks kaherattalisega mööda maanteid ringi ning õhtud veedaks Amigos.

Ühesõnaga, trallid mööda ilma ringi ja kui koju lähed siis tahad turvaliselt oma perekonna keskel olla?

Just. Paljud arvavad, et küll see Krall on ikka lõbus sell ja kindlasti käib tal kodus naisega ka trill ja trall. Tegelikult on täpselt vastupidi. Seal tahan omas nurgas rahulikult olla. Kodus on hoopis teine pilt, mida te ettegi ei oska kujutada.

Küll aga meeldib mulle olla koos oma sõpradega. Siis käib omavahel pidev  ärapanemine. Aga see on heas mõttes. Õnneks on mu sõbrad väga vaimukad ja võib-olla just sealt ma oma ülevoolava energia kogungi. 

Samas suuri rahvaüritusi ma väldin. Näiteks ei käi ma laulu- ega tantsupidudel. Ma vaatan seda telekast. Kui mulle suurüritusel osalemise eest ei maksta, siis ma sinna ei roni. Ma pigem taastun kodus.

"Hommikusöök staariga" - Tarvo Krall; restoran Nipernaadi, Anu Saagim Robin Roots

Sa oled lõpetanud teatrikooli, aga miks me sind mõne teatri leival ei näe?

Ma olin. 1992-1997 olin Vanalinnastuudios. Aga siis juhtus nagu selle kepikõnnigagi, et nüüd aitab. Rutiin kella 11-15 proovis, 19-22 etendus ja nii iga päev, ainuke vaba päev esmaspäev, enda hingamisruumi pole... Seega alates aastast 97 olen täiesti vabakutseline. Vaatasin siin hiljuti teatriauhindade üleandmist ja mõtlesin, et kui mina peaksin seal kunagi kõnet pidama parima meesnäitlejana, siis mul on juba tekst olemas. See algab sõnadega: "Ma olen siiralt tänulik Margus Allikmaale, et ta mind Draamateatrisse tööle ei võtnud." 

Aga sa ikka pürgisid sinna ju? Mis juhtus?

No lavaka lõpus käivad ju kõik teatrite uste taga kraapimas. Kedagi ei oodata seal. Ühtegi näitlejat ei oodata sinna ei Viljandist ega Tallinna lavakast. Teine tera on muidugi siis, kui sind lavaka ajal võetakse mõnda filmi või teleseriaali. Siis sa oled juba nähtud nägu. Nagu mari, mis tuleb ära noppida.

Tol ajal kui mina lõpetasin, aastal 92, siis ei oodatud kedagi enam mitte kuhugi. Kraapisime lõpuks tänu Aarne Ükskülale, kes oli toona Vanalinnastuudios,  Marika Korolevi ja Rednar Annusega ennast sinna sisse. Tegime ise lavaka lõputüki seal ja saimegi teatrisse ka. Väga vahva kollektiiv oli. Sain sealt kohutavalt head ristsed. Töötada vana Baskini kõrval, see on tõeline teatri- ja elukool. 

Olen kuulnud, et vana Baskin mängis näitlejatele ise kõik rollid ette?

Nii see täpselt oligi. Kui lõpuks ise mängima hakkasime, siis ta ronis ikka lavale ja jälle mängis sulle kõik asjad uuesti ette. Aga kõige huvitavam oli tema puhul, et kui me alles rolli tekste lugesime, siis ta teadis alati ette millise koha peal tuleb publiku poolt aplaus või naerupahvakud. Me algul ei uskunud seda, aga kui juba tükki mängisime, siis täpselt nii oligi. Ta oli kohutavalt hea ninaga lavastaja. 

Kuidas nüüd vabakutselise leib maitseb? Iga suvi teed suvelavastusi?

Eelmine suvi jätsin vahele. Ma olen siiski suhteliselt valiv tükkide suhtes. See suvi võtsin pakkumise vastu ja olen paktiliselt terve suve Ravilas, mis on umbes 40 km Tallinnast. Seal on Ravila mõis, mis oli kunagi hooldekodu ja kus ma muuseas koolipõlves käisin näärivana mängimas, aga nüüd olen etenduses, mis räägib ühest kuulsast mõisnikust, kes oli nagu Eesti Leonardo da Vinci. Mõisnik üle-eelmise sajandi lõpust, kes mõtles asju välja ja tahtis lennata. Näiteks konstrueeris ta hanesulgedest tiivad ja prooviski lennata. Teda peetigi hulluks mõisnikuks, aga kuna ta oli rikas, siis mis tähtsust sel oli, hull või mitte. Ta armastas väga naisi, oli luuletaja ja muusik. Tema kõige kuulsam lugu on "Hiir hüppas ja kass kargas". Gustav Ernesaks ju viisistas selle hiljem isegi ära. Kõik laulsid. Siiamaani lauldakse. 

Ja kes sina sells tükis oled?

Mina olen hullu mõisniku, keda mängib Arne Soro, ustav teener Villem. Isegi "Kättemaksukontori" Ragne mängib selles tükis. 

Kes see veel on? Miks neid näitlejaid meil täna nii palju toodetakse? Ma ei tea pooligi nime- ja nägupidi, kes täna teatris mängivad. 

Näitlejaid toodetakse meie väikeses Eestis üle. Kellel joppab kuulsaks saada, kellel mitte. Elmo Nüganeni kursuse lõpetanutel pole kindlasti muret kuulsaks saamisega. Enamik saab kohe Tallinna Linnateatrisse tööle. Hiljuti tehti ka Paide Linnateater, aga ma ei kujuta küll ette, mis sellest saab. Soovin siiralt edu neile noortele, kes lavaka lõpetavad ja sinna satuvad. Meil on näitlejate räige ületootmine hetkel, kohe kindlasti. 

No kas sul siiski pisut ei kripelda, et sind Tallinna Draamateatrisse tööle ei võetud?

Mul on siiralt hea meel, sest ma oleksin sealt jalad ees ära läinud, nagu Draamateatris kombeks. Kõik kes sinna lähevad, sinna ka jäävad. Surmani.

No ja siis? Ikkagi Draamateatri näitleja!

Tead, ma olen nõus tänaval vastu tulema ja inimestele tasuta pai tegema või kallistama, selleks ei pea olema Draamateatri näitleja. Mind ei pea tulema raha eest vaatama. 

Pole mõtet neid diivasid tegelikult kadestada, sest riigitatris makstakse kohutavalt väikest palka. Ega nad muidu igat sorti reklaamides ja teleseriaalides ei osaleks. On see nii?

No ega vabakutselise leib ka magus pole. Munad tuleb lihtsalt mitmesse korvi panna. Teen näitlejatööd, mängin bändis L'Dorado ja paljut muudki.

Sa oled 49. Kaua sa jaksad siia sinna keksida?

Aga selle riski ma aastast 97 võtsingi, et saaksin olla vabakutseline. Näiteks saan keset proovipäeva tulla siia sinuga hilist hommikusööki nautima. Ja saan vastu võtta ise selliseid rolle, mis mulle meeldivad. Aga tõenäoliselt võtan aeg ajalt vastu ka rolle, mis mulle ei meeldi, aga teen seda raha pärast. See on valikute küsimus. Mul on ka MTÜd ehk teatrid, millega teeme ajaloolisi tükke. Saame selleks toetusi. 

Hetkel on just näitlejate seas popid monotükid. Sina pole selle lihtsa rahateenimise võimaluse peale mõelnud? Kogu tulu praktiliselt ühe mehe taskusse. 

Tõepoolest. Võtame näiteks kas või hetkel oma jutuetendustega mööda kõrtse ringi tuuritavad Eero Spriidi ja Jesper Parve. Seks, rasedus, drugs and rock'n' roll kõnetavad rahvast. Selle eest ollakse nõus maksma ka 25 eurot pileti eest. Aga mind jätab see stand-up'indus külmaks. Ma tunnen end üksi laval ebamugavalt. Mul on vahel monoetendusi vaadateski piinlik. Minu arust ei ole normaalne, et nendes nii palju ropendatakse. Ma olen natukene teistsuguse kasvatusega.

Aga inimesed ju naeravad?

Just.

Samas, kas Eestis pole mitte väga raske publikut naerutada?

On. Väga raske. Eesti publik on käed rinnal risti, nägu viltu peas, et noh, tule näita, mida sa oskad. Vene publik täpselt vastupidi. Jou, vägev! Oi, kui naljakas! Isegi Soome publik on vau! Eestlane on selline kahtlev. No, eks te tehke oma nalja. Me veel vaatame seda asja. Ja kui ma pole näitlejana teiseks vaatuseks ühtegi head nalja tagataskust välja võtnud, siis eestlane läheb lihtsalt minema. 

Teatris peab korralik puhvet olema. Kui vaheajal saab pisut napsutada, siis läheb tükk ka peale kohe libedamalt.  

Saab ilma alkoholita ka. Tuleb meeles pidada lihtsalt, et esimene vaatus on ettevalmistus teiseks vaatuseks. Esimeses vaatuses antakse kätte reeglid ja suhte staatused ning teises vaatuses kõik juba töötab. Nii on teater tehniliselt, isegi puht teaduslikult üles ehitatud. No, aga eks väike roll on ka alkoholil.

"Hommikusöök staariga" - Tarvo Krall; restoran Nipernaadi, Anu Saagim Robin Roots

Kust see näitlejapisik sinu külge kargas? Vanemad ei tänitanud, et kuule poiss, õpi mõni tulutoovam ame selgeks?

Aasta oli siis 1988. Oli väikeste muutuste aeg. Mina ütlesin et mina pedasse (Tallinna Pedagoogiline Instituut) ei lähe ja läksin hoopis taarapunkti tööle. Minu tööraamatus ongi selline ametinimetus nagu kvalifitseeritud koormakujundaja. See pole sul mingi transamees. Seal pidasin vastu pool aastat. Tööaeg kaheksast viieni ei ole minu rida. Aga tol hetkel olin ikkagi meie kunagise klassi kõige rikkam mees. Teised läksid ju kõik kõrgkoolidesse. Klassikokkutulekule läksin kahe kasti õllega ja ütlesin: "Taarakunn võib endale seda lubada." Nüüd jagavad klassivennad dividende. Mina olen näitleja. 

Vanemate poolt mulle mingit pressingut polnud. Olen alati suhteliselt iseseisev poiss olnud. Minu põhiline tagantlükkaja oli Maret Oomer, kes suunas meid õppima Tallinna pioneeride paleesse, kui ma veel 20. keskkoolis käisin. Seal õppisime ära teatritüki "Kintsutükk". Ja vot seal pioneeride palees ma saingi kokku sellise kamba meestega, et hoia alt. Need olid poisid, kes meie tänast teatrit ju liigutavadki. Andres Puustusmaa, Tarmo Männard, Regnar Annus, mina, Tamur Tohver, Taavi Eelmaa ja ainsa naisena Ene-Liis Semper. Isegi Jaagup Kreem oli pundis. Üheski näiteringis pole kunagi nii palju poisse olnud. Nende poiste baasil tehtigi legendaarne etendus "Pál-tänava poisid", mida siiani aeg ajalt teles näidatakse. 

Sealt see kõik tuli, sest just siis ma otsustasin, et see on minu tee. Kui ma oleks tol ajal kõrgkooli läinud, siis oleks minust võib-olla õpetaja saanud. Ärindusest polnud tol ajal haisugi. Seda ei õpetatudki. 

Pole hilja õppida, täna võib teha start-up'i või välja mõelda mõne põneva äpi ja sul oleks kordades lihtsam elu.

Meie põlvkond aastatest 1968-1971 on kadunud põlvkond. Me jäime justkui kahe asja vahele. Meie samal ajal õppisime, kui teised juba äritsesid. Loomulikult tahaks ka raha, aga kas see on seda väärt, kui 48aastaselt südamerabanduse saad. 

Sa võid lavalaudadel ka südamerabanduse saada. Sealgi pead endast kõik andma. 

Aga lavalaudadel on see on see kõik siiski kontrollitav. Sa võid ennast ainult prooviperioodil ära lõhkuda. Mis eristab professionaalset näitlejat amatöörist? See eristabki, et professionaalne näitleja oskab õpitut kinnistada. Ta ei hakka rohkem rapsima, kui vaja on. Harrastusnäitleja rapsib poole rohkem ja teebki endale haiget. Ja muuseas, punnitamine on ka saalist kohe näha. 

"Hommikusöök staariga" - Tarvo Krall; restoran Nipernaadi, Anu Saagim Robin Roots

Võrdle palun Lõuna-Eesti, Kesk-Eesti ja Põhja-Eesti publikut. Kus on kõige keerulisem mängida?

Põhja-Eesti on kõige toredam. 

Mis nende Lõuna-Eesti omadel viga on?

Ma ei tea. See oli juba nõukaajal samamoodi ja sai mulle juba kooliajal selgeks, et sealset publikut on palju raskem lahti keerata.

Kuidas sa keerad rasket publikut lahti? On sul selleks mõni nipp?

Ei tohi üle pingutada. 

"Hommikusöök staariga" - Tarvo Krall; restoran Nipernaadi, Anu Saagim 

Suvelavastuses „Armastus on ajaviide“ proovivad lennata Aarne Soro ja Tarvo Krall

Kose valla Ravila mõisa krahv August Peter Friedrich von Manteuffel polnud küll nii hull nagu ta nimi tõlkes kõlab – Meeskurrat. Aga tehnikafriigist naistemehena, kes alles tasapisi rahvavalgustajaks ümber kasvas, andis ta ainest legendideks. Nüüd valmib suvelavastus, mis jõuab vaataja ette juulis. Ikka sealsamas Manteuffeli kodumõisas. Pealkiri intrigeerib: „Armastus on ajaviide“. 

"Hommikusöök staariga" - Tarvo Krall; restoran Nipernaadi, Anu Saagim 

Talurahvasõbralikkuse, tavatute huvide ja eluviiside poolest (kuri)kuulsast krahv Manteuffelist pajatav näidend põhineb nii krahvi enda kirjutistel kui ka tema uurijate koostatud biograafiatel. Lisaks on kasutatud pärimust kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi kogudest ja teadustöid nii krahvi kui ka tema aatekaaslaste kohta. Faktid on mõistagi fantaasiaga tembitud. Kindel tõde on krahvi huvi leiutamise ja masinate ehitamise vastu – nii püüdis Manteuffel konstrueerida lennumasinat, olles seega üks meie kandi lennunduse pioneeridest. 

Sõnal armastus on lavastuses mitu kihti: armastus mehe ja naise vahel, armastus leiutamise vastu, armastus luule ja kirjanduse vastu, armastus eestlaste vastu. Krahv elas ja tegutses kirega, lähtudes oma isiklikest tõekspidamistest ja normidest, mis erinesid toonasest peavoolust kõvasti. See pani kaasaegsed tema suunas kõõrdi vaatama ja nii jäi talle üsna kiirelt külge hüüdnimi Hull Krahv. Küllap kujundas Manteuffeli pöörast karakterit ka vaba ja tormakas lapsepõlv. 

Teda kasvatanud vanavanemad viibisid pigem Tallinnas ja jätsid krahvikese omapäi, ümber enam-vähem ainult eesti teenijad ja talurahvas. Sealt siis ka eesti keele ja olme hea tundmine, aga ka hilisem huvi eestlasi kasvatada, õpetada väärtusi, neile kirjutada. Krahvi noorusiga oli aga rikas nii seikluste kui ka armastuse poolest.

"Hommikusöök staariga" - Tarvo Krall; restoran Nipernaadi, Anu Saagim 

Kose vallas Ravila mõisapargis 12. juulil kell 19 esietenduva näidendi „Armastus on ajaviide“ kirjutas Loone Ots, lavastas Erki Aule, kunstnikutöö pärineb Jaak Vausilt ja muusikaline kujundus Peeter Rebaselt. Osades Aarne Soro, Tarvo Krall, Maarius Pärn, Erki Aule, Kati Ong, Ragne Veensalu, Andres Õis, Vaino Napp ja Piret Aavik. Kohal on krahvi lastekolmik. Ohtralt ilu lisab naiskoor Krõõdake. Ka imemasinad sõidavad, lendavad ja purskavad nagu vaja. 

Pileteid saab Piletilevist, Piletimaailmast ja Ravila mõisast. Suvetükki mängitakse veel 13. juulil, 18.–20. juulini, 25.—27. juulini ja 29. juulil. Algus ikka kell 19. Mõisapark ja kohvik avavad uksed juba kell 18. 

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee