Seljakotiga maailma | Blogid

Minna välismaal erakorralisse meditsiini – kuidas see käik välja kukub? (4)

Liina Metsküla, 23. mai 2018, 17:51
 
Ptüiptüiptüi, mul on õnneks reisides tervisega hästi olnud ning arsti juurde ei ole pidanud minema. Mehhikos oli aga vaja minna.

Viimased kaks ja pool kuud olen kasutanud iga päev kõrvatroppe. Noh, öösiti on Sanahcatis igasugused helid ja rääkimata sellest, et hommikul vara hakkavad peale teadaanded. Kui hostelis ööbin, siis on ka kõrvatropid kasulikuks abivahendiks. Veel enne siia tulemist ostsin Tallinna apteegist ühed uutmoodi kõrvatropid (noh, küllap nad polnud uutmoodi, aga mina polnud selliseid varem kasutanud). Need olid täpselt sellise kujuga, et neid on hea kõrva lükata, nad ei kukkunud välja ja blokeerisid heli. Aga loll olin, et neid nii sügavale kuulmetorusse lükkasin.

Möödunud pühapäeva õhtul oli mul parema kõrva juures veidi imelik. Arvasin tol hetkel, et jube hea mõte oleks seda kõrva puhastada. Kindlasti läheb üle. Ei läinud üle, hoopis hullemaks.

Järgmisel päeval andis ikka tunda. Kuigi inimene, kelle arvamus on mulle väga tähtis, ütles, et peaksin arsti poole pöörduma, ignoreerisin seda. Lihtsalt palju jebimist oleks. Teisipäeva hommikul ärgates oli olukord hullem kui päev varem. Mu kõrv ei valutanud otseselt, aga seda piirkonda puudutades oli valus ja vahepeal käisid läbi ka tuigatused. Otsustasin kalli raha eest helistada Mehhikost Eestisse perearstinõuandeliinile. Sealt öeldi, et peab ikka arstile minema.

Suhtlesin enda kindlustusega (vabatahtlikele tehakse kindlustus Cigna, mis tundub olevat Belgia firma) ning sain teada, milline on nende partnerhaigla Meridas. Pakkisin end kokku ja asutasin kell seitse hommikul Merida poole sõitma.

Et haiglasse Star Medica jõuda, tuli Merida kesklinnast ligi pool tundi taksoga sõita. Haigla oli väga uhke. Selgitasin oma probleemi vastuvõtulauas ning mind suunati erakorralise meditsiini osakonda. Rääkisin uuesti oma loo ära. Paluti ootama jääda. Siis tuli õde, rääkisin uuesti oma loo ära. Poole tunni pärast sain arstile ja rääkisin taaskord oma loo. Ta vaatas mulle kõrva ja nentis, et temal pole vastavaid vahendeid, peab ikka kutsuma kõrvaarsti. Helistas siis kellelegi, rääkis natuke ja teatas, et kusagil 30-40 minuti pärast tuleb kõrvaarst.

Umbes kümne minuti pärast lendas laivi dressides tüüp, kes kutsus mind kaasa. „Vabanda, et ma selline välja näen. Ma olin teel trenni. Mul on tegelikult vaba päev, aga kuna helistati ja öeldi, et on vaja abi, siis otsustasin siit läbi sõita,“ teatas 60ndates tohtrihärra. Roberto oli ta nimi.

Roberto oli tõeliselt muhe ja humoorikas tüüp. Ma kartsin, et ta teeb mulle haiget, aga oma mõnusa olekuga, kaotas ta mu hirmu ära. Mäletan siiani vahejuhtumit Kopli perearstikeskusets, kui läksin vereproovile ning ütlesin õele, et tegelikult ma kardan seda. Ta vastas mulle: „Mida ma siis pean nüüd tegema?“ See oli nii nõme ja naljakas samal ajal.

Igatahes Roberto oli tõeliselt tore ja kuna me pikalt tema õe tulekut ootasime (et see tooks talle mingi vahendi), siis jõudsime niisama lobiseda. Näiteks tean ma, et Roberto on pärit Mexico Cityst, kaks tema vanemat last elavad Shanghais, nooremal (kes on 20) on downi sündroom ja tema heaolu pärast koliti Meridasse.

„Me oleme harjunud Mexico Citys palju tööd tegema, aga samas siin, Yucatanil, on asjad teistmoodi. Elu võetakse vabalt. Ma ei kujuta ette, et mõni minu siinsetest kolleegidest oleks nõus vabal päeval korraks tööle tulema, sest keegi vajab abi,“ rääkis Roberto.

Igatahes – midagi hullu mul viga ei olnud. Olin nende õnnetute kõrvatroppidega vigastanud kuulmekäiku (vist) ning pean nädalajagu rohtu võtma. Nüüdseks on arstil käimisest möödunud viis päeva ja kõrvaga on korras.

Aga nüüd see rahaline osa. Ma olen palju kuulnud sellest, kuidas välismaal haiglasse minnes tuleb maksta ulmelisi summasid. Pidin tasuma 1000 peesot ehk 45 eurot, mis oli erakorralise arsti visiiditasu. Toonitada tuleb, et tegemist oli erahaiglaga. Ravimite peale läks veidi üle 10 euro.

Praeguseks on kindlustusele avaldus tehtud ning nad peaks mulle raha tagasi maksma nädalakese jooksul.

Kuigi ma sinna haiglasse minekut väga kartsin (mine tea, millised on Mehhiko stiili haiglad), siis oli tegelikult see kogemus huvitav. Nojah, kõrvavalu muidugi tore ei olnud, aga sain troppide kasutamise osas ka õppetunni. Elu õpetab, eks.

----------------------------------

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

Kui sulle meeldib, mida kirjutan, siis hääleta Blogiauhindade valimisel Liina reisiblogi poolt (reisiblogi kategooria) SIIN!

4 KOMMENTAARI

h
hais 24. mai 2018, 18:47
ensv euro ülikooli rahvameditsiini spetsidele maksad visiidina 5 eurot ja sarnane ülevaatus ka 45 eurot pluss veab kui sulle mingeid proove ei tehta j...
(loe edasi)
k
kodanik 24. mai 2018, 14:01
seal tundub olukord parem ,kui Eesti erakorralises meditsiinis
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee