9
fotot
Katrin Paukson, blogija Uusmaakad (Erakogu)

"Blogi on lihtne tööriist, mille abil võid teha ükskõik mida, alustades maailma muutmisest ja lõpetades oma poenimekirja jagamisega." - autor teadmata.

16. juunil jagatakse taas Eesti blogiauhindu. Praegu saavad blogijad end veel võistlusele registreerida. Õhtuleht esitas oma blogi kirja pannud kirjutajatele kümme küsimust ning tutvustab blogijad teilegi.

Nimi, vanus, amet: Katrin Paukson, 58-aastane, sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonnas juhtivspetsialist

Bloginimi ja -aadress: Uusmaakad, http://www.uusmaakad.ee/

Lugejate arv päevas: Ma ei tea, kui palju lugejaid blogis päevas käib, sest kaks erinevat loendurit annavad väga erinevaid numbreid. Vahel 20, vahel 200, vahel 2000.

Kui kaua oled bloginud: 4 aastat

Kandideerimise kategooria: Aiandus- ja talud

1) Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?

Ei olnudki muid nimesid. Selle nime sain blogile nii, et ühel koolitusel mainis keegi koolitaja muuseas, et tema on kolinud hiljuti perega maale elama ja nad on nüüd uusmaakad. Sel hetkel mul Uusmaakate blogi veel ei olnud, kuid kui see äkki tekkis, siis oli vahva nimi kohe varnast võtta.

Katrin Paukson, blogija Uusmaakad (Erakogu)

2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?

Jah on teemasid, millest tahaks kirjutada ja ei, julgusest mul küll selleks puudu ei jääks. Aga need teemad ei ole üldse Uusmaakate blogisse sobilikud. Mu ideetasandil kirjatükid sobiksid paremini artiklite või kolumnidena, mitte blogipostitustena. Ma töötan sotsiaalalal, tegelen ohvrite ja kannatanutega ehk siis need on kohati karmid, kohati õpetlikud teemad, aga ka lihtsalt tähelepanekud keerulistest eludest ja oludest ning muidugi on ka nii mõnelgi lool õnnelik lõpp.

3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?

Võin kirjutada igal ajal, kui vaid selleks igal ajal aega oleks. Kui vahel õhtul hilja kirjutades tundub kirjatükk mannetu ja igav, siis hommikul värske peaga lugedes see enam nii halb ei tundugi. Enamus kirjatükke on kirjutatud õhtuti ja mõnikord, kui järgmisel päeval ei pea tööle minema, kirjutan kuni kella 1-2 öösel. Minu blogis on väga suur osa ka piltidel, nii et omajagu aega võtab ka nende valimine ja töötlemine.

4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?

Olen küll mõelnud vlogida, aga tean juba ette, kui palju energiat ja aega see minult võtaks. Blogimisega saan kiiremini hakkama. Eks ma ole ju oma blogisse mõned klipid teinud ka ja isegi mõnesekundilise klipi tegemine on minu puhul suurem töö. Mulle meeldib, kui videoklipp on tervik, et selles oleks mingi mõte, teave, ilu või siis lihtsalt naljakas kiiks. Ka muusikat valin tavaliselt väga põhjalikult. Mõned aastad tagasi läksin isegi multimeediat õppima, kuid pereliikme raske haiguse tõttu jäi kool pooleli. Just foto- ja filmiained olidki seal mu lemmikud.

5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

Millist turgu siin nüüd mõeldakse, kas lihtsalt blogilugejaid või reklaamiturgu? Blogijaid ei ole kunagi palju, sest kui inimene tahab ennast välja elada, siis peab ta seda teha saama. Iseasi aga, kas kõigile ka lugejaid jätkub. Mina ei hakka üldse kirjutamagi, kui mul midagi öelda või kajastada ei ole. Ega mul lugejaid ka sadu tuhandeid ei ole, sest ma ei võta vaevaks oma blogipostitusi paljudes erinevates kohtades jagada ja reklaamida. Ükskord üritasin siiski kokku lugeda, mitmest riigist on minu blogisse satutud ja siis sain üle 30 riigi. Nüüdseks võib neid riike juba poolsada olla.

Reklaame minu blogis ei vilgu ja tahaks öelda, et ei tule ka mitte kunagi, kuid ära iial ütle iial.

Katrin Paukson, blogija Uusmaakad (Erakogu)

6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?

Minu postitused on ikka jutu-pildi vormis. Üks täiendab ja toetab teist. Kuid mulle meeldib blogida nii, et lugejal-vaatajal endal ka mingi mõte või ettekujutus tekib. Mu piltidel on väga harva näha inimesi, kuid jutud on kõik inimeste tegevustega seotud. Pildid on sageli sümboolsed. Nii mitmedki on öelnud, et neil hakkab lugedes n-ö film jooksma ja nad tunnevad, et on ise ka meiega koos seal Sõrves, vanas 1984. a ehitatud tarekeses või mere ääres või küünaldes jõulukuuse all. Ega ma seda väga teadlikult teegi, see kukub lihtsalt niimoodi välja, ju see ongi mu stiil.

Katrin Paukson, blogija Uusmaakad (Erakogu)

7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud - kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?

Jällegi – ära iial ütle iial, aga ma tahaks ikkagi uskuda, et ma ei kiidaks raha eest rämpsu. Kui toode on iseenesest kvaliteetne, aga see lihtsalt minule ei meeldi, siis nii kirjutaksingi, et hoopis minul on midagi viga, mitte tootel. Pigem ma tuleks sellest olukorrast teistmoodi välja. Saab humoorikalt kirjeldada enda kogemust selle toote kasutamisel ja mitte alavääristada lugejat sellega, et süüdimatult talle mingit toodet pähe määrida.

8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

Uusmaakate blogis ja Facebookis ning Google'is, kus ma postitusi jagan, ei ole halba sõna öeldud. Hoopis hästi palju häid sõnu on öeldud. Kõige armsam on, kui inimesed ütlevad, et võtsin kohe spetsiaalselt aega, kohvitassi ka ligi ja mõnulesin lugedes. Külla aga halvustas mu kirjutisi ükskord mu Veinilausuja blogis üks teine koduveinidest kirjutaja. Tema etteheide oli selles, et mina ei kirjutavat konkreetselt sellest, kuidas veini tehakse vaid maast ja ilmast ja üldse selleks, et lugejatele meeldida. Tol ajal olin veel algaja blogija ja see riivas mind veidi, kuigi mõistusega sain aru, et see on igaühe enda asi, kuidas ta kirjutab. Praegu ma naeraks sellise hinnangu üle ja loeks sellist hurjutamist hoopis tunnustamiseks. Aga see mees oli tõesti millegi pärast häiritud.

Paar korda on öeldud, et sa oleks võinud kirjutada sellest ja sellest ka, aga ega ikka ümber tegema enam ei kipu. Ükskord vuras meie maakodu õuele auto ja sealt astusid välja tuttavad ühest teisest päris kaugest külast. Olin nimelt blogimisega veidi kauem vahet pidanud ja nad tulid murelikult vaatama, et ega minuga ei ole äkki midagi juhtunud. Olin päris meeldivalt üllatunud, sest põhiliseks fänniks osutus nooremas keskeas meesterahvas, kes ise sotsiaalmeediat ei kasuta, aga mu blogipostitusi ootab ta üle oma naise õla arvutisse kiigates alati.

9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?

Olen tõesti vahel mõne rea või lõigu ära kustutanud. Minu mõõdupuuks on piinlikkus või sisetunne. Kui on endal lugedes ebamugav tunne, siis on järelikult lugejal ka. Teemad on olnud erinevad, aga kui ridade vahel on justkui veidi alpust (mitte aplust) või uhkustamist, siis roogin selle välja. Vahel tahaks rohkem teistest inimestest ja nende juhtumistest kirjutada, aga ei taha kellelegi ebamugavust tekitada. Vahel olen luba küsinud, kas võin kirjutada või pildi üles panna. Nelja aasta jooksul ei ole ma blogis kordagi nimetanud oma talu ja küla nime, nii et privaatsus on küllaltki oluline. Nagu juba öeldud, iseendast ja inimestest nö otsevaates on pilte harva. Aga mitte miski ei ole tegelikult liiga isiklik, kui see on esitatud maitsekalt ja stiilselt.

Saan väga hästi aru, et släng, räigemad väljendid ja võib olla ka riigi kirumine kasvataksid vaatajaskonda koheselt, aga sellele teele ei ole ma läinud. Mulle meeldib Eestis elada ja ma usun inimeste headusesse. Selleks, et mõista, miks asjad Eestis on nii, nagu nad on, peab aru saama, kuidas kogu maailma majandus ja poliitika toimib.

10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.

Kirjutasin oma esimese blogipostituse 8 aastat tagasi, kui mul endal blogi veel ei olnudki. Olin nimelt külalisblogija oma poja blogis ja teemaks olid Krimmi veinid. See kirjutis sai minu suureks ehmatuseks palju head vastukaja. Olin nii üllatunud, sest enne seda ma isegi ei teadnud, et niimoodi kirjutada oskan, et see kellelgi huvi võiks pakkuda. Poja blogi on juba ammu suletud ja minu postitus seega enam avalik ei ole. Küll aga leidsin selle õnneks oma meilboksist üles ja väga soe tunne oli seda lugeda.

Mais toimub rahvahääletus ning kõik saavad aadressil eba.marimell.eu anda hääle oma lemmiku poolt. Tänavused Eesti blogiauhinnad jagatakse välja 16. juunil Tellisikivi loomelinnakus asuvas Vaba Lava teatrikeskuses. Üritus on mõeldud kõigile ja kohale on oodatud nii blogijad kui ka blogilugejad. Üritus on kõigile tasuta.

Jaga artiklit

2 kommentaari

I
inimkonnale  /   22:58, 21. mai 2018
Õpetussõnad 3:Tõeline varandus
13 Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse,
ja inimene, kes jõuab arusaamisele,
14 sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast
ja rohkem tulu kui kullast.
15 See on kallim kui pärlid,
ja ükski asi, mida sa ihaldad,
ei ole sellega võrreldav.
16 Selle paremal käel on pikk iga
ja vasakul käel rikkus ning au.
17 Selle teed on armsad teed
ja kõik selle rajad on rahu.
18 See on elupuuks neile,
kes sellest kinni haaravad,
õnnis, kes seda suudab hoida.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis