Lõuna-Eesti väikese maakooli vestibüülis seisab täismundris väikene tüdruk ja näpib oma kindaid. Silmasin teda juba ammu. Jope seljas, sall kaelas, müts ka peas.

Küllap ootab kedagi, kes tuleb talle vastu, või teeb koolibussi väljumiseni aega parajaks. Tund aega hiljem on tüdruk ikka sama koha seal.

Küsin, kas juhtus midagi?

Lapse kurb nägu äratas mu valvsuse. Pikk vaikus.

„Kas ma saan sind kuidagi aidata?“

Istun pingile, et näha ta nägu.

Ikka vaikus. Ainult kurb-kurb nägu. Mitte ühtegi sõna.

Proovin uuesti: „Ma saan aru, et sul on mure ja sa oled kurb. Võib-olla leiame selle vastu rohtu.“

Ainult pearaputus. Ei ühtegi sõna.

Viimaks tulevad maailma kõige siiramad silmad kootud mütsi alt lagedale.

„Tahan emmet!“

Suured ümmargused pisarad veerevad üksteise järel nagu pärlid üle lapse põskede. Ma pole kunagi nii ümmargusi pisaraid näinud.

„Kus su emme on?“

„Tööl.“

„Küllap ta varsti tuleb. Võib-olla ongi juba kodus. Kus kandis sa elad?“ 

Ei midagi. Jälle vaikus.

„Kui tahad võin sind autoga koju viia?“

Ma ei tea sellest kohast mitte tuhkagi.

Tüdruk noogutab. Tahab.

Sätime ennast siis minekule

Küsin, kuhu ta tahaks istuda.

Ette ikka. Okei. Paneme ranitsa tagaistmele. Nagu kord ja kohus. Kinnitame rihmad ja asume teele.

„Näita mulle siis teed. Paneme auto veidi sooja ja otsime raadiost rõõmsamat ajaviidet. Sa näita siis teed mulle, eks!“ Noogutus. 

„Keera siit!“

Ahah. Keerame.

„Ja nüüd siia!“

„Siia?“

„Siia jah. Vot siin elan.“

Kohal.

Mõtlesin, et tuleb ikka pikem sõit, metsade ja laante vahele. Maakool ju ikkagi.

Tüdrukuke elas koolimajast teisel pool teed, umbes paarisaja meetri kaugusel.

Nende ümmarguste pisarate pärast oleks enamik meist võimelised sõitma kas või maailma lõppu, kui see emme seal vaid  ootaks.

Õnnelikud on need, kellel on emad, kelle järele igatsedes tulevad pisarad silma.

Isegi siis, kui ta elab kõrvalmajas.

Jaga artiklit

2 kommentaari

N
nimetu  /   13:17, 27. mai 2018
Olen vanuselt 58, ja ikka oien end rasketes elusituatsioonides hüüdmas "Tahan emmet!" Kuigi mu ema polnud mingi muster-ema, pigem vastupidi, see sõna "emme" on iga lapse esimene hädahüüd,
E
emaneljale  /   19:50, 25. mai 2018
On ikka HÄID inimesi meie hulgas - AITÄH!

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis