Artur Talviku mittekandideerimine Vabaerakonna esimeheks ja päev pärast kongressi väljaastumine valimiskünnist ületada üritavast erakonnast tekitas üksjagu elevust. Pealtnäha on ta ju lihtsakoeline mees, pealegi aeglase jutuga. Ärritub siis, kui asi kuumaks läheb (ma ei pea silmas „Detsembrikuumust”, 2008) ega „ei peida küünalt vaka alla ja laseb selle laulu valla” (Jüri Üdi „Suveteater”, 1978).

Artur Talvik on juba aastaid olnud pinnuks silmas ja oraks tagumikus pehme istmikuga tegelastele. Nimetagem neid torgituks saajaid hellitavalt väljakujunenud maailmavaatega inimesteks ehk parteilasteks. Talviku kohmaka ja tihti laialivalguva lausekasutuse puhul on oponentidel kerge kinni haarata kiilaspäise kogukondade edendaja sarvist. Ja vabatahtliku vetelpäästja üle nalja heita.

Teeks seda üksnes Jürgen Ligi, teist põlve parteilane, ei kobiseks ma üldse. Paraku haistavad väiksemadki vennikesed ajakirjanduspõllul oma võimalust endale omasel vaimuvaesel moel kunagise Nukuteatri näitlejaga rammu katsuda.

Punamütsike või kuningas?

Talvik pole muidugi mingi püha mees, keda tahaksin palehigis kaitsta. Jah, me oleme vanad kamraadid, aga see ei tähenda, et ma teda natukene nüpeldada ei võiks. Sain pahaseks, kui ta teatas Eesti Panga nõukogu esimehe nimetamise puhul, et tegelikult pole seda ametit vajagi.

President oli ju oma ettepaneku teinud, nüüd jäi kaks võimalust: kas nõustuda Mart Laari kandidatuuriga või mitte. Talvikut tundes tean, et tal pole kahekordse peaministri vastu midagi, hiilib teinekord ligigi, kui me suurmehega juttu puhume. Samas on tore ka jonnida. Talviku ja laiemalt kogu Vabaerakonna puhul häiribki mind see, et kunagi ei või olla kindel, kuidas üks või teine neist kaheksast oluliste küsimuste puhul hääletab. Mängu ilu?

Ja Toompeal ju vabaerakondlastega ei arvestatagi. Üksikultvõetuna on nad peaaegu kõik sümpaatsed inimesed, aga on läinud kahjuks pärast Andres Ammase surma lõplikult tülli.

„Vähemalt oleme saanud ühe kogemuse võrra rikkamaks – Talviku enesetapjalik eksperiment pugeda Punamütsikese kombel hundi kõhtu (riigikokku), et selle seedimist ümber korraldada, ei kandnud vilja,” kirjutas Postimehe kolumnist Tarmo Pikner (15.05.2018).

Tule taevas appi, tahaks Lennart kombel hüüatada. Teha punast mütsi kandvast hiiglasest Punamütsike, see nõuab kuumade ilmade saabudes tõesti sooja pead. Aga õnneks on meie hulgas veel küllalt inimesi, kes mäletavad 60. aastate Eesti luulet.

Mitte ainult Paul-Eerik Rummo „Me hoiame nõnda ühte” („Lumevalgus... lumepimedus”, 1966), vaid ka Jaan Kaplinski „Üks kuningas oli kord maata”  („Tolmust ja värvidest”, 1967). Selles luuletuses oli kuningas, kellel polnud krooni ega maad. Ta läks targa juurde, kes soovitas oodata. Mis edasi sai? Olgu vähenõudlikulgi lugejal, kes on saanud innustust üksnes Punamütsikese ja kurja hundi vahelisest võitlusest, täna hea päev:

said kuninga kalmul kokku

maksalilled ja kikkapüks

ja meie teame et nõnda

on kuningas maaga üks

nii kuninga maaga köitis

üks surmast tugevam lõim

oh rohu rohelist naeru

oh haud kuhu jäi sinu võim

Nüüd mõtlevad mu paljud oponendid, et literaat on peast lolliks läinud – võrdleb Talvikut kuningaga!

Mis ma oskan enda kaitseks kosta? Usun, et Talvik ei hakka erinevalt Helir-Valdor Seederist mulle ajaleheveergudel kinnitama, et ta pole riigipea ( Helir-Valdor Seeder: „Ma ei ole Brežnev, Mart Soidro vajab ise abi,” Õhtuleht, 8.05.2018). Las ikka iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde!

Aga välimus ei pruugigi teinekord petlik olla. „Kuningas Artur” on elus mänginud nii mitmeidki rolle, ka lavakunstikateedri XIII lennu lõpulavastuses kuningas Claudiust. Minu meelest tuli see osa Kalju Komissarovi ja Elmo Nüganeni lavastuses tal juba 32 aastat tagasi kenasti välja.

Aga õiget näitlejat, kes sai vabamehena roheliste hulgas 2011. aastal 2956 häält ja võttis Vabaerakonna nimekirjas kandideerides neli aastat hiljem 7308 häälega isikumandaadi, temast siiski ei saanud. Talvik on natukene liiga suur, et olla nukunäitleja. Liiga isepäine, et alluda lavastaja dressuurile. Või nagu ta kurtis vestluses Indrek Tarandiga oma maakodus Tapurlas: „Olen üks kord mänginud Nukuteatri klassikalises etenduses sirmi taga. Ja selle kõrgus on 157 sentimeetrit. Kujuta endale ette: oled seal kung fu asendis ja mängid kätega sirmi peal. See oli füüsiliselt päris raske, aga ka väga naljakas.” (Meie Maa, 18.03.2017)

Mis saab Talvikust edasi?

Talvik jäi Vabaerakonna fraktsiooni liikmeks edasi ega kolinud Marko Mihkelsoni ja Margus Tsahkna kombel aknaalusesse ritta. Loogiline oleks, et erakonna esimeheks valitud Andres Herkel võtab pärast otsade kokkutõmbamist korruptsioonivastases komisjonis juhtohjad fraktsioonis taas enda kätte ja Talvikul võiks terendada jälle võimalus sulleritega rinda pista. Teda oodatakse!

„Ma ei tea küll, kes olid need inimesed, kes nutsid, kui Talvik teatas, et ta ei kandideeri Herkeli kõrval partei esimeheks– aga kui ma selliste asjade pärast nutaksin, siis oleksin seda teinud siis, kui Talvik lahkus korruptsioonikomisjoni esimehe kohalt. Seal oli ta mees omal kohal, kõik teised enne ja pärast teda on ju suuremalt jaolt ikka tooli laiaks istunud,” kirjutas Vilja Kiisler Äripäevas (14.05.2018).

Kui riigikogu opositsioon (Reformierakond, Vabaerakond ja EKRE), – kellele kuulub tavapäraselt komisjoni esimehe koht –,  jõuab üksmeelele, saab rääkida vabamehe taastulemisest oma lätete juurde.

Jaga artiklit

1 kommentaar

P
Pugeja  /   13:37, 18. mai 2018
Äge poliitiline kintsukaapimine.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis