(Aldo Luud)

Oleme tihti selles tõttavas maailmas  üksinda oma murede ja hädadega ja mis ennekõike tervisega seotud. Tihti on meile esmalt tühisena tunduv tervisehäda hiljem osutunud tõsiseks mureks ja ravi nõuab aega ja pühendunud tohtrite abi. Ei hakka siinjuures kokku lugema enda isiklikke  kokkupuuteid haiguste ja neid ravivate arstidega ja seda mitte sellepärast, et oleksin sellel teekonnal kohanud ükskõiksust ja pinnapealsust, pigem olen kogenud ja saanud ikka hoole, armastuse ja pühendumisega antud arstiabi.

Oleme ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias aina enam ja enam kohanud kriitikat ja pahameelt meie tervishoiu süsteemi ja meditsiinitöötajate aadressil ja kahjuks on need kaeblemised ulatuslikud ja tükati lausa kohatus vormis esitatud. Mina sellega nõus ei ole. Olen oma pika elu jooksul olnud mitmel korral surmaga silmitsi ja arstid on mind alati aidanud tagasi teispoolsusest. Aga  mitte sellest ei soovi ma  kirjutada, vaid ühest lihtsast visiidist ortopeedi jutule, kuhu mul perearstiga kohtumisel soovitati minna.

Läksin registratuuri ja sain aja ortopeed Alo Kullerkannu vastuvõtule. Kõik toimus ladusalt ja õlitatult ja kui sain doktorile oma mure ära rääkida, siis lummas mind tema asjatundlikult rahustav ja inimlik arusaam minu murest ja tema soovitusi saatis kinnitus, et ta soovitaks mulle sama, mis iseendalegi või oma isale selle tervisemure leevenduseks ja raviks.

Soovin seda positiivset kogemust jagada. Me ikka alati ootame, et meid mõistetakse ja, et meisse suhtutakse meie murede ja rõõmude juures ikka nii nagu me tahaksime, et meisse suhtutakse. Nii lihtne see ongi, kuid kas me ikka alati suudame mõista ja aru saada inimlikust suhtumisest ja mida see inimlikkus tähendab?  Ehk võiksime inimlikkuse ja kultuuri vahele panna võrdusmärgi?

Olgu see lihtne lugu kummarduseks kõikidele tohtritele ja nende abilistele, kes päev-päeva kõrval teevad märkamatult pühendunud ja inimlikku tööd meie tervise nimel.

Jaga artiklit

2 kommentaari

-
---  /   07:37, 21. mai 2018
kui oled terve, siis ei saa arst sulle midagi halba teha - sa lihtsalt ei puutu temaga kokku. Kui oled haige siis võid sattuda arsti pahameelepuhangu alla ja see on väga valus, mis ei unune ka aastakümnete möödudes.
Alles hiljuti valas üks meditsiinitöötaja oma halva tuju mu peale välja, kui vajasin viit minutit ta abi.
Nädal aega olin oma mustas augus. Siis järgmisel korral ta oli lahke, pani käe mu õlale isegi, naeratas. Olen önnelik. Ja nädala pärast pean ma jälle minema, loodetavasti sel puhul viimast korda ja ma mõtlen, kuidas ta lahkust tasuda. Roosidega? šokolaadiga? Minusse tuli elu uuesti tagasi.
Ei, ma ei vii ei roose, ei šokolaadi. ma olen õnnelik.
Aga kui palju kordi on mind solvatud, ükskõiksusega , ülbusega. Palju kordi on antud lahkusega, abivalmidusega mulle tiivad.
Haigus teeb inimese hellaks. Polegi ju muud vaja kui lahkust ja osavõtlikku olekut

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis