3
fotot
Blogija Kai (Erakogu)

"Blogi on lihtne tööriist, mille abil võid teha ükskõik mida, alustades maailma muutmisest ja lõpetades oma poenimekirja jagamisega." - autor teadmata.

16. juunil jagatakse taas Eesti blogiauhindu. Õhtuleht esitas oma blogi kirja pannud kirjutajatele kümme küsimust ning tutvustab blogijad teilegi.

Nimi, vanus, amet: Kai Kuusk, 32, pimemassöör ja kogemusnõustaja. Tegelen aktiivselt ja enam-vähem võrdselt kõigi kolme tegevusega, kuid praegusel eluperioodil võtab blogimine siiski enamuse mu ajast.

Blogija Kai (Erakogu)

Bloginimi ja –aadress: Kai pimeduses kobamas http://www.puhtapime.ee/

Lugejate arv päevas: 2500 kuni 5000+, sõltuvalt postituste arvust ja teemadest.

Kui kaua oled bloginud: Umbes viis aastat

1) Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?

Domeeniga läks suhteliselt lihtsalt ja tuli küllaltki eluliselt. Delfi soovis teha minust minidoki (http://naistekas.delfi.ee/persoon/elu_lugu/delfi-minidok-kai-pime-naine-kellelt-voib-vabalt-teed-kusida?id=73522811) ja videointervjuu ajal uuris endine Naisteka peatoimetaja Kairi Prints, et kuidas minuga lood on, viidates mu nägemispuudele, ja vastasin rõõmsalt, et olen puhta pime. Lugejad ise pakkusid omaltpoolt näiteks ühe variandina pimeduse printsessi, aga ma ei pea end eriliseks printsessiks.

Bloginimi tuleb sellest, et kogu mu edasine elu on pärast nägemise kaotust olnud üks suur ja pidev otsimine. Kodus olles otsin rahakotti, telefoni, võtmeid, ehteid, õigeid ja sobivaid riideid, kingi, maitseaineid jne. Tänaval liikudes ajan taga erinevaid maamärke, uksi, sebrasid või kui ära eksin, siis hakkan koos oma armsa juhtkoeraga õiget teeotsa otsima ning loomulikult esineb nende kobamiste käigus ka kõikvõimalike naljakaid ja piinlikke juhtumisi, millest ma aeg-ajalt ka oma blogis pajatan.

2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?

Ei ole... vist. Ma olen tegelikult puudutanud oma blogis mitmeid ühiskonnakriitilisi ja tundlike teemasid, nagu näiteks: #metoo ahistamiskampaania, alampalk, võrdõiguslikkus, sõnavabadus jne. Ma ei karda oma arvamust valjuhäälselt välja öelda, kui see pole mainstream.

Meie ühiskonda on tarvis inimesi, kes suudavad mõelda ja näha lisaks peavoolule, ka teisi arvamusi. Kui kõik mõtleksid ja näeksid olukordi ühtemoodi, oleks tegu ühiskondliku halli massiga, mis leiaks peagi oma kiire lõpu kuristikus. Olen seisukohal, et kõigil peaks olema võimalus ja õigus avaldada ausalt oma arvamust, sest see annab võimaluse arenguks ja tutvuda uute vaatenurkadega.

3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?

Viimasel ajal pigem hilisõhtul ja öösel, kuigi tegelikult eriti vahet pole. Öö mõjub kuidagi rahustavalt ja on kergem oma mõtteid koondada.

4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?

Jaa, olen ikka. Ostsin endale isegi kaamera, aga mul oleks tarvis kaasvlogijat, kes siis filmiks ja monteeriks, sest ma ise pole suuteline pimedana seda tegema. Nii et kui keegi tunneb, et tahaks koos minuga tegema hakata üht ägedat ja enneolematut pimeda videoblogi, siis andku märku, mina olen käpp. Kirjutage mulle Facebooki blogilehe "Kai pimeduses kobamas" sõnumitesse või e-mailile kuuskkai@gmail.com.

5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

Blogijaid on tõesti ääretult palju ja mitmesuguseid, aga nende olemasolu leiba ei küsi, seega las nad olla. Pealegi on lugejatel laiem valik, keda lugeda. Võib juhtuda, et sadade blogide seast kasvab välja järgmine tuntud ja populaarne blogi. Konkurents on alati hea. Sunnib ka ennast rohkem liigutama.

6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?

Kuigi minu postitused on enamasti tekstina, siis ideaalis tahaksin igale oma postitusele lisada ka pildikesi ja gif'e, sest kellele ei meeldiks lugeda illustreeritud juturaamatukest. Meedium, ükskõik milline, ilmestab teksti ja see on fakt. Kuid olgem ausad, kui tekst on sisutühi ja kuiv, siis ei päästa blogijat ka need sada eriilmelist pilti, tantsigu kas või kulmude peal polkat. Nii lihtsalt on.

7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud - kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?

Ma kujutan ette, et enamus blogijad vastavad silmi pilgutamata ja käsi südamel, et nemad ei kirjutaks iial mitte ühtegi toodet ülistavat postitust, kui tegelikkuses on tegu totaalse pasaga, sest eetika, ausus, väärikus jne. Kõik on õige ja tavalise reklaampostituse puhul lähtun täpselt samadest moraalitunnetustest. Kuid arvan, et igal inimesel on elus oma hind, sõltub ainult, kui kõrge see on. Näiteks laduge mulle reaalselt peo peale miljon eurot ja ma võin ka siis ilusa jutukese pastakast välja imeda. Olgem enda vastu ausad, eks.

8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

Läbi aegade kõige negatiivsema kommentaari tiitli saab endale üks anonüümne kommenteerija, kes nimetas mind selgrootuks molluskiks, kuna mul jagus jultumust Grete Kleinile andestada ja TV3 sponsoreeritud kingitus vastu võtta. Pikemalt ei hakka sellel teemal enam peatuma, aga kellel huvi, saab lähemalt lugeda siit.

Positiivseid ja innustavaid kommentaare, mis toovad naeratuse näole ja teevad südame soojaks, on seevastu läbi aegade tohutult palju kirjutatud. Ei oskagi seda kõige-kõige positiivsemat kommentaari välja tuua. Kõik on ühtemoodi armsad ja teevad hingele pai.

Mis puutub kriitikasse, siis niisama lahmivad sõnavõtud lasen tuimalt filtrita läbi, nii et ükski närv ka ei liigu. Kuid konstruktiivset kriitikat võtan alati vastu, loen läbi ja mõtlen kaasa ning võtan edaspidi arvesse, vajadusel tunnistan omapoolset eksimust jne.

9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?

Arvan, et minu piinlikkuse tasemest saab kõige parema ülevaate siis, kui loete läbi minu postituse kõige piinlikematest ja kohutavamatest hetkedest: http://www.puhtapime.ee/2016/09/minu-koige-kohutavamad-ja-piinlikumad.html.

Siin lisaks veel üks küsimus-vastus postitus ja lahke inimesena võin vihjata, et lugege lihtsalt kaheksandat küsimust-vastust ja saate oma vastuse: http://www.puhtapime.ee/2016/08/55-kusimust-mida-keegi-ei-kusi.html.

10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.

Jaa, olge lahked! http://www.puhtapime.ee/2013/09/minust.html

Imelik lugeda ja tagasi mõelda, sest kes oleks kunagi osanud arvata, et minu blogi saab nii populaarseks ja inimesed hakkavad mind tänaval ja poes ära tundma ning ligi astuma, et minuga paar sõna juttu puhuda. Äge! 

Mais toimub rahvahääletus ning kõik saavad aadressil eba.marimell.eu anda hääle oma lemmiku poolt. Tänavused Eesti blogiauhinnad jagatakse välja 16. juunil Tellisikivi loomelinnakus asuvas Vaba Lava teatrikeskuses. Üritus on mõeldud kõigile ja kohale on oodatud nii blogijad kui ka blogilugejad. Üritus on kõigile tasuta.

Jaga artiklit

14 kommentaari

S
seenior  /   08:56, 21. mai 2018
Vabandan oma tehnilise mahajäämuse pärast, aga kuidas saab pime lugeda ja blogida?
Olen näinud küll pimedate raamatuid, aga mitte arvutiklaviatuure ja arvutist lugemist.
R
Radist  /   15:58, 20. mai 2018
Olen blogijaid varemgi kohanud, kuid sellist elamust paari tunni vältel artikliviiteid üha edasi lugenult ei mäleta… Milline humoorikus, otsekohesus, sõnavara mitmekülgsus! Ja ülimalt hea eesti keel, mida ei saa samuti märkimata jätta. Minu jaoks on Kai Kuusest saanud BLOGIAUHINNA uus favoriit.
.
Kõrvalpõike korras. Sattusin Kai ühes postituses lugema bussisõidust ja ***hädast. See tõi meelde analoogse juhtumi omaenesegi elust. Nimelt tundsin kord maal linnabussi sisenedes kohe, et mul on veel hullem häda ehk kõht la***. Hea küll, kannatab see 45 minutit ära. Eriti kui istekoha sai, mis on kannatusi silmas pidades väga oluline fakt.
.
Kuna elasin bussijaama kõrval, ei tulnud linna jõudes mõttessegi ühiskondlikku ***-d kasutada. Kõnnaku kirjeldamise jätan vahele, mainin vaid, et meie maja *** oli 10 korteri peale üks. Lukustatud. Kui korterist võetud võtmega lõpuks ukse lahti sain, osutus, et paberit ei ole! Naastes karjus seest *** hääl: „Kinni!“ …Kuidagimoodi ma ellu jäin, kuid sestsaadik on mulle mõistetav väljend tantalose piinad.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis