Eesti uudised

Bruno O´Ya erinevad elud 

ÕL, 7. jaanuar 2000, 00:00
Eesti rahval jääb mõistatada, kas elavatest kuulsaim Eesti filminäitleja Bruno O´Ya ostis endale Poolas Chevrolet` kolme või nelja võttepäeva raha eest. Seltskond ja Kroonika pakuvad erinevaid andmeid.

Pärast ligemale 40 aastat kestnud “väliskomandeeringut” on Bruno O´Ya harrastanud Tartus vaikset elu. Korraks vilksatas, et Poola väliskaubandusfirma nõunikul, kelle hirmsuur portfell sisaldas ostan-müün-vahendan-ideid mustmiljoni zloti eest, ei lähe kõige paremini. Pärast seda ei kippu ega kõppu.

Teisipäeval paiskasid endise kuulsuse korraga letti Eesti mõlemad seltskonnaajakirjad. Seltskonnas ilmus lugu “Bruno O´Ya õppis uuesti rääkima ja käima”, Kroonikas “Filmistaari hiilgus ja viletsus”.

Juba sirvideski jääb silma, et kohati käiks nagu jutt kui mitte kahest eri mehest, siis vähemalt kaksikvendadest. Kuidas korvpallur-muusik-filminäitleja kuuekümnendate keskel Poolas Kirk Douglase eest peaosa napsas jms. on enam-vähem ühtmoodi kirjas mõlemal. Kuid Kroonika väitel õppis O´Ya sama filmi (“Hundi ulg”) ettevalmistusperioodil ratsutamise selgeks nädalaga. Seltskonna andmeil kulus selleks kaks nädalat rohkem.

Samal ajal, kui Kroonika räägib kolme võttepäeva honorari eest ostetud Chevrolet´st, seisab Seltskonnas: “Mulle maksti minimaalselt, aga ikkagi sain nelja filmipäeva raha eest osta auto.”

Erimeelsused ulatavad isegi neli korda (kõik armastuse pärast) abielus olnud O´Ya naistemajandusse. Versioon 1: “Pole maganud vanema naisega kui 33”. Versioon 2: “Hoolimata tema vanusest on daamid tema kõrval olnud alati alla 30 aasta vanad.”

Kus on tõde?

“Nojaa,” reageeris Poolas nädalas paar intervjuud andma harjunud O´Ya selle küsimuse peale eile telefonis. “Lugesin ära, Kroonikas oli kokku 39 suuremat või väiksemat viga. See artikkel võis mõnelegi jätta halva mulje. Mujal maailmas näitlejatega nii ei tehta.”

Kõige rohkem läks teise grupi invaliidile (aasta tagasi oli insult) ja Tartu Noorte Tehnikamaja nooremõpetajale (õpetab 450 krooni eest kitarri- ja malemängu ning näitlemist) hinge talle Kroonikas omistatud lause: “Ma nean päeva, mil Eestisse tagasi tulin.”

“Sellest võib jääda mulje, nagu ma neaksin oma tagasitulekut. Ei! Mina ütlesin ainult seda, et JUST SEE PÄEV oli halb päev,” täpsustas rohkem kui sajas – kuid mitte üheski Eesti omas! - filmis kaasa teinud täht. Ülejäänud möödalaskude loetlemisest O´Ya loobus.

“Nad tegid seda (artiklit) hirmsa kiiruga. Ärgem süüdistagem kedagi – nad ei tea ju neist asjust midagi! Meil on redaktoriga juba kokku lepitud kohtumine. Siis räägime läbi, kuidas vead parandatakse.”

Mälestused maksavad

Kui tõe jaluleseadmisel peaks tulema mingi tõrge, kavatseb O´Ya õiged faktid Eesti rahvani tuua mõnes raadiosaates. Või mõnes muus väljaandes, sest filmikuulsusest ja tema saatusest huvitatud on endast juba märku andnud. “Ühest teisest linnast helistati ja küsiti, kas ei saaks hakata avaldama minu mälestusi.”

O´Yal ei ole midagi selle vastu, kui tema rikkalikust ja kirevast elust saaksid osa ka Õhtulehe lugejad. “Teemasid on palju. Näiteks kirjad, mida olen saanud oma austajatelt eri maadelt.” Siiski väike täpsustus: “Teiselt poolt ei ole mul mõtet aega raisata ilma rahata. Pean mõtlema oma tervisele ja väiksele pensionile.”

Pension on veidi üle tuhande krooni. Mis suurusjärgus kulutustega tuleks pensionärist pedagoogi juurde jutuletahtjal arvestada?

“Kõik on kokkuleppeline, me elame ju Eestis. Pakkuge välja! Kui on vähe, siis on vähe. Kui on palju,...ei võta ma seda vastu.”

Nii Kroonika kui Seltskonnaga sujus ajakulu rahastamine O´Ya väitel ilma ühegi tõrketa.

Kontrollimisel selgub, et vähemalt ühel puhul polnud toimetusel Bruno O´Yaga intervjuu eest maksmisest korrakski juttu.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee