(Keit Paju)

Mingi klõps käis seal, kui Winny Puhhi asemel saadeti Birgit Õigemeel. See oli röövimine. See oli meie viimane võimalus võita. See oli arrogantne ja jõuline avaldus, et meid ei koti see üritus, kus muusika pole enam põhiline. Ja me saatsime Birgit Õigemeele?

Kui võitis Conchita Wurst, kleidis mees, siis oli Eesti üks kõige vähem talle punkte andnud riik. Seepeale leidis üks valvefeminist, et Eesti on natsiriik ja me ei hääletanud selle laulu poolt, kuna me vihkame transseksuaale. Tegelikult oleme me ikkagi ainus riik, mis võtab kogu konkurssi tõsiselt ja hindab laule. Kui te käite korra välismaal ja räägite täiesti tavaliste inimestega, siis nemad ei tea eurolaulust mitte midagi. See on ju ikkagi teatud vähemuse lauluvõistlus.

Ja nüüd saime me siis seda taas kogeda – ehkki Elina laul oli samuti üsna õnnetu kräpp, siis see polnud piisavalt vähemuslik, et võita. Miks inimesed imestavad, et Iisrael võitis ja ollakse uhked, et me ei andnud ühtegi häält? Nägin sotsiaalmeedias suhtumist, et me olla kitsarinnalised jobud. Kui eestlased hindasid laule, siis muu Euroopa hääletas neiu julgust ja tahtmist laulda. Vist.

Ma palun siiralt, Eesti rahvusringhääling, ärme enam läheme sinna. Me ju ei taba ilmselgelt, et mis on kogu selle ürituse mõte.

Jaga artiklit

51 kommentaari

S
Soliid, Ne  /   06:27, 20. mai 2018
Eesti kunagine "Leto svet" oli paljude praeguste šedöövritega võrreldes soliidsuse ja hea muusikalise maitse etalon. Tõsi, need esinejad on tänaseks ennast küllalt kenasti täis teinud.
K
kas  /   14:24, 16. mai 2018
kirjutaja yldse teab, mis on kräpp, sa autor oled nii rumal, et lugejal hakkab häbi

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis