Olen matnud täiskasvanud poja, tean seda valu. Täpselt nii ongi - alul ei suuda nutmist lõpetada. Ka nüüd, lugedes isa kirja, tulid pisarad silma. Kurb. Tunnen südamest kaasa!
vesi on hüppetornide juures alati sügav, et hüppajad ennast ei vigastaks ja kui on alles mõni päev sooja olnud, siis võiks ujumiseks vähe madalama koha valida, et jalad põhja ulatuks, aga ega see targutamine enam last tagasi too, eks ilmselt oli see põhjus ikka külmas vees ja liigses uljuses, mis muud, tunnen kaasa perele
Minul on hoopis selline küsimus: Paar viimasta aastat on olnud maikuus meeletult iluasad ilmad ja rannad rahavast täis. Ning alates 1. juunist, kui algab vetelpääste tasustatud hooaeg, on meil ilmad vihmased ja taas +12 nagu jõulude ajala ja rannad inimtühjad, aga 3 kõvasti tasustatud vetelpäästejõmmi istuvad tühja ranna ääres. MIks on nii? Käisin ka eile Tartus Anne kanalis ujumas ja vesi oli mega soe.
Rannavalve, kella keeramine, ...on vist kõik Brüsselis paika pandud. On ju suur vahe kevadel siin väikeses Eestis, Talnas lumi maas kui Valgas sinililled õitsevad. Kas lõuna Eestis ei võiks siis rannavalve alustada oma tööd kuu varem? Tavaliselt on Tõrvas poisid järve ääres juba aprillikuu lõpus, ja siis tehakse ka esimesed tornihüpped. See on igal aastal nii. Varem on kõik õnneks läinud, aga kunagi pidi see ju juhtuma. Suur kaastunne vanematele, kooliperele.
ma tean mida te praegu läbi elate. Enam hirmsamat kogemust pole olemas kui oma lapsest ilma jäämine. Ju oli saatusel teised plaanid ja on asju/sündmuseid mida me ei suuda ära hoida. Need lihtsalt juhtuvad. Olge tugevad, piinav valu võib kesta pikalt ja imeb elumahlasid välja, aga millalgi hakkab see siiski tuhmuma. Hoidke ennast ja oma lähedasi.
Põhjas on nii külm ja sa ei näe midagi. Kui uppuja enne seda ei rabele, ei hüüa, siis ei saada ka momentselt aru, et asi on tõsine. Poiste värk, meeldibki veel all ka ujuda ja teisi varbast näpistada.
Selliste õnnetuste puhul on kasutu süüdlasi või põhjuseid otsida. Eesti järvedes on pinnavesi juba 16-20, täiesti ujutav. Kahjuks sellised asjad vahel lihtsalt juhtuvad ja neid välistada on võimatu. Kui hoida oma last spordist ja aktiivsusest eemal, sureb ta 100x tõenäolisemalt enneaegselt rasvumisest tingitud tervisehädadesse.
kohutavalt kurb lugu ja kahjuks ei esimene selline ega jää viimaseks. Ise praktiliselt kasvasin üles ujulas, tegin tublisti trenni ja sinna juurde käisid ka treeninglaagrid. Eluks ajaks on meeles, kuidas treener sundis meid suvealguse 13 kraadisesse järvevette trenni tegema, kuid - tema oli teadlik, mismoodi ja kuidas. Nii et keegi meil viga ei saanud ega ka haigestunud. Kuid see tunne, mis on 13 kraadisesse vette hüpates - kui, ujumismüts peas, surub nüri valuga kuklasse nagu tangidega - see ei unune, tuli taaskord meeled Estonia uppumise järel (ka siis oli seal selline veetemperatuur olnud) ja tuli meelde ka täna. Ilma mütsita nii külma vette ei mindud, soojendus oli enne väga tugev ja loomulikult ei olnud meie trennis mingit sukeldumist, ujusime väibasseinis vaid nii paari basseinipikkuse (100 m) jagu korraga ja siis kiiresti välja päikese kätte soojenema, pead vette naljalt keegi panna ei tahtnud. Külma veega ekstreemsusi ei tohi harrastada, mistahes hea ujuja või tubli sportliku vormiga (noor) inimene on! Paljud on praegu raskes leinas, sest noormees unustas ära, mida koolis selliste veekogude (ka füüsikaseaduste) kohta õpetatakse ja kuidas loodus toimib. Õpetage oma lastele alahoiuinistinkti, see tundub olevat üks kaduv omadus! Järjepidevalt ja igal aastal uuesti ja uuesti, et ei kaoks ettevaatlikkus vees (ja ka mujal).
meeletult traagiline õnnetus. Elan südamest kaasa perekonnale ja soovin, et keegi leinanõustajatest ja psühhoterapeutidest Tartust ulataks sellele perekonnale oma abikäe ilma nende küsimata. See lugu pani ka minul pisarad voolama, kõige kaunimal looduse õitsemise ajal ja Emadepäeval kaotada oma laps, see on sõnul seletamatu valu. Ma ei tunne küll Sootsi peret, kuid olen leinas koos teiega.
Tartus hüppasid maikuu algul tudengid üliõpilaspäevade aegu Emajõkke, kõik ujusid välja. Kui ühte jäsemesse lööbki kramp, siis sellepärast ikka kohe ei uputa ju. Ehk siis hoopis südamega juhtus midagi, ei hõiganud ju appi ka enam. Kurb lugu igatahes. Alati kui hukkuvad noored inimesed. Kaastunne lähedastele valusa kaotuse puhul. Emana kujutan ette lapse kaotamise valu, sellest suuremat ei saagi olla.
Marile omast kogemusest (ônneks mitte sügavas vees)/ 15. mai 2018 12:10
Kui ikka kintsu lööb kramp siis valu nii meeletu, et ujumisele pole aega môelda. Ainus vahend ujukate külles m¨ne nööpnôela kaasas kanda ja krambi koha torgata. Kas see alati aitab aga vähemalt kôvasti leevendab seda valu, et saad jäsemet liigutada.
Ja ikka on vaja kellelgi targutama hakata. Olid kohal või? Kust sa tead, ehk oli ta varemgi käinud. Võibolla harjunud järsu temperatuurimuutusega. Õnnetus ei hüüa tulles, miljon asja võis juhtuda, meil jääb üle vaid oletada ja sügavalt kaasa tunda.
Uppumise põhjus ei ole ju veel teada, võib ka terviseprobleem olla. Lõuna-Eesti järvedes oli vesi pühap. kindlalt 16-17 kraadi soe. Minu meelest tasuks mõelda pigem sellele kuidas õnnetusi vähendada. Tõrvast vaid paarkümmend kilomeetrit edasi on Lätimaa, kus ametlik rannahooaeg kestab 15.05-15.09. Eestiski tasub rannavalvel varem tööd alustada.
Eks need kuumad ilmad ajasid kõikjal inimesi vette, aga ei tulda sellepeale, et mõnepäevane soojalaine ei soojenda vett nii kiiresti kui õhku, järsk temperatuuride vahe võib ohtlik olla, kui kramp halvab keha, ei aita ka hea ujumisoskus. Väga, väga kahju! Meie sügav kaastunne poisi vanematele ja lähedastele.
Eks see põjjapoolne külm vesi saatuslikuk saigi, sai sügavale vette hüpates krambid ja kõik..., soki . ja kui sellega ehk tõmmati kopsu veel vett ... Siin ei aidanud enam ujumisoskused. Kahju ! Kaastunne !