Saaremaa võrkpallipere sai ihaldatud karika, kuid mida tähendab see Eesti klubivõrkpallile? (Martin Ahven)

Möödunud nädalal Eesti võrkpallimeistriks tulnud Saaremaa klubisse on hooaja jooksul suhtutud kahetiselt. Osad on rahapatakaga lööma tulnud saarlasi kirunud, teised jällegi kiitnud. Olenemata arvamusest on kindel vaid üks: uustulnukas on koduse volleliiga täielikult pea peale pööranud.

Kolleeg Karl Rinaldo (Postimees) kirjutas pärast Saaremaa tiitlivõitu, et saarlaste tulek oli kohalikule võrkpallile igas mõttes kasulik. Senised tippsatsid Tartu ja Pärnu toodi mugavustsoonist välja ning kohalik tase tõusis.

Esmapilgul võib tõepoolest ka nii tunduda, sest põhiturniiril vaid kaks mängu kaotanud Saaremaa näitas kohati võrratut võrkpalli. Küll on keeruline näha, kuidas kodune liiga sellest pikas perspektiivis kasu lõikab.

Priskema rahakotiga saarlased panid käpa peale kõigile kolmele karikale, mis Maarjamaal saadaval olid. Ülla eesmärgiga – anda saarlastele oma klubi, mille eest mängida – kodusele vollemaastikule tekkinud meeskonnale saab edukal debüüthooajal ette heita vait üht. Toimiva noortesüsteemi puudumist.

Tõsi, tänavu puhta vuugi teinud klubi alustaladeks olid ka praegu saarlased, kuid siinkohal peab pigem kummarduse tegema aastaid Saaremaal võrkpallipisikut jaganud Toomas Jasmini suunas. Klubi president ning suurtoetaja Toivo Alt ning mänedžer Hannes Sepp helistasid hooaja eel läbi iga viimse kui võrkpalli mänginud saarlase ning hooaja lõpus sai viis paati hüpanud julget kaela ka kolm kuldmedalit.

Ka Saaremaa peatreener Urmas Tali ütles pärast võidukat finaalseeriat, et kui nad saarlasi oma ridadesse ei meelita, siis kelle otsa oleks neil üldse õigus veel vaadata. Kodusaaremeeskond on nende üks põhilistest eesmärkidest.

Sarnaseid vollekantse on Eestis tegelikult ju veelgi. Omal ajal tuli Pärnust võrkpallureid nagu 43 kilomeetrit eemal asuvast Vändrast saelaudu. Kui terve Eesti peale kõik pärnakad kokku kraapida ning kodulinna tagasi tuua, oleks mõnus Pärnu-Saaremaa vastasseis sündinud. Mis veelgi põhilisem, oma kasvandike vastasseis!

Paraku tulebki siinkohal mängu raha. Meie suvepealinn ongi rahva seas populaarne vaid juunis, juulis ja augustis. Muul perioodil on 40 000 elanikuga asula nukramas seisus. Suuremad ülikoolid meelitavad mängijaid Tallinnasse ja Tartu. Sama kehtib töökohtade osas. Hea näide selle ilmestamiseks on kaks venda, Märt (17) ja Siim Tammearu (18). Pärnus tänavu kohati isegi põhikoosseisu murdnud vollemehed jätkavad järgmisel aastal oma haridusteed Taaralinnas.

Riigisisene „talendid koju“ programm oleks küll üllas idee, kuid ilma rahata Eesti tõmbekeskustest pallureid naljalt ära ei too. Tengelpunga luhvtitanud saarlased suutsid mehed kodusaarele meelitada, kuid teistel sellist luksust pole.

Suurenenud nõudluse tõttu on kohalike vollemeeste hinnalipikud Tartule ja Pärnu jaoks liiga krõbedad. Nii tulebki improviseerida. Võimalused on käia väärt leegionäri eest välja rasket raha, mängida odavama välismaalase palkamisega lotot või pöörduda Balti liigat mängivate (ning juba tuttavate) lätlaste ja leedulaste poole. 

Kui mõned aastad tagasi otsisid mängijad klubisid, siis nüüd otsivad klubid mängijaid. Sellises olukorras pole aga kohaliku liiga taseme tõusust mõtet rääkida.

Jaga artiklit

6 kommentaari

V
vaatleja  /   19:48, 26. mai 2018
klubid peavadki mängijaid otsima ! profiklubi kui meelelahutustööstuse ettevõte peab suutma kokku panna trupi, mis suudab publikut ja nende kaudu reklaamiandjat köita. muud võimalust tal kasumlikuks tegevuseks ei ole. profiklubi asi ei olegi riiki esindada ega ise noormängijaid kasvatada, kui see tema äristrateegiaga kokku ei sobi.
M
Mart  /   10:00, 25. mai 2018
aga see ongi hea, kui on kõva konkurents, sellepärast on ka Eesti koondis tasemel

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis