29 kommentaari

A
ats  /   21:49, 12. mai 2018
Loomulik, et ratastoolis vanemat teiste ees häbenetakse, Kui ühiskond suudaks teistele lastele selgeks teha, et puue pole mingi häbiasi ja lapsi ei narritaks, ega siis lapsedki häbeneks...
V
vuih  /   13:33, 16. mai 2018
selles pole midagi loomulikku
M
Marta, 70a.  /   21:39, 12. mai 2018
Invaliidist vanemad , inetud vanemad või kehvalt riides vanemad peaksid ise aru saama, et lapsed on äärmiselt julmad, nad hakkavad kohe halvustama ja tõrjuma nende lapsi. Et oma lapsi säästa, et nad oleksid koolis võrdsed, sellepärast peaksid need vanemad hoiduma oma lastega kooli ja mujal kaasa minemast. See muserdab lapse hinge kogu eluks, see on ju sinu laps - säästa siis teda teiste pilkamisest. Minu isa-ema olid terved, aga riietusid maainimestena lihtsalt ja mul oli heameel, et nad koolipidudele eriti ei kippunud. Vaarikul oli lapsena jumala normaalne häbeneda teiste laste ees.
H
Haka  /   20:58, 12. mai 2018
Andrus - sa õpid elamise ära alles siis, kui sa kord leiad Jumala. Seni ei maksa su jutt elust ja sele väärtusest mitte midagi.
V
Väga liigutav lugu  /   16:16, 12. mai 2018
ja Andrus Vaarik on üks armas Eesti mees ja väga hea näitleja,minu lemmik.
V
vikati  /   18:26, 12. mai 2018
maa peale ei ole veel keegi jäänud
P
pea...  /   22:30, 12. mai 2018
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
22:30-le  /   13:44, 13. mai 2018
Kellest sa küll räägid, tekib küsimus?
A
artiklist  /   16:04, 12. mai 2018
Ja nüüd meenub mulle meie ratastooli-Tiia, kelle puhul öeldi avalikult välja, et lapsed ei taha/saa tema juures elada, sest häbenevad teda...Seda ütles kas Tiia meheema või sotsiaaltöötaja, ei mäleta.
Tegelikult võib öelda, et lapsena häbenevad oma invaliidseid vanemaid enamus lapsi. Mina ise näiteks koguni oma ema kunstsilma...
S
saatusele  /   13:42, 12. mai 2018
jah,mõistan teid.Ka minul on oma hingevalu.Ma pole kunagi näinud oma pärisema,kuigi ta on elus.Lihtsalt nii on läinud. Minu saatus....Ja ma ei saa kunagi sellest üle. Teil on küll teine olukord,kuid mõitan seda väga hästi ja tean,kui valus see kõik võib olla.
M
Mann  /   21:59, 12. mai 2018
Aga püüa temaga siis kordki kohtuda. Oma hingerahu nimel. Ma arvan, et seda tahaks iga inimene.
K
kah  /   12:22, 12. mai 2018
pilliliisu,palju önne Andrusele
S
saatus  /   11:44, 12. mai 2018
Puuetega vanematest ja nende lastest tuleks palju rohkem kirjutada. Eanamasti nad kohanevad ja lepivad, kuid siiski jääb küsimus lapse hinge "miks mina? Miks mina pean oma emmet-issit aitama, kuid teistel lastel on hoopis teisiti?" Olen pimeda ühekelise isa laps. Mida tegi ema? Armastas teda. Mehe invaliidsus ei mõjuanud tema vaimujõudu, ta oli isegi EPÜ Tartu õppe-tootmiskombinaadi direktor. Oskas ülesandeid delegeerida, andis kustumatu panuse pimedate elu parendamiseks.
Aga mina, laps? Oma unistuse isast, kes viiks mind sõitma, suusatama, matkama vaibus padjanutuks.
T
to saatus  /   12:18, 12. mai 2018
Mis või kes on puuetega?
Pigem ikka puudega.
Ja miks just mina ei küsi ka terve mõtlemisega inimene kunagi.
K
kui on mitu puuet  /   16:11, 12. mai 2018
üks puue on pimedus, teine puue on käe puudumine, siis on ju mitmuses, või eksin?
S
saatus -le  /   15:56, 12. mai 2018
EPÜ Tallinnas---seal oli pime ühekäeline mees, kelle nimi oli Avo...
J
jälle mina siin  /   16:08, 12. mai 2018
Tema oli Erich Part. Olen tegelikult tänu isale heaks ja kaastundlikuks inimeseks kujunenud, tema kirjanikuanne on minus realiseerunud. Soovi korral võib lugeda mu raamatut "Väike suverapsoodia", kus fantaasia ja faktid koos.
K
keegi, see lp achtung  /   14:39, 13. mai 2018
käskis teemas püsida. Mina arust on hea artikkel just see, mis tingib kaugemale minema, laiemaid mõtisklusi edastama jne.
K
kusjuures  /   16:14, 12. mai 2018
direktor oli Nikolai Ofitserov. Neid aastaid on kajastanud pime ajaloolane Aldo Kals monograafias "Eesti pimedad muusikud": (muide, Kals oli kunagi mitte väga ammu Aasta Isa)
A
Ahchtung  /   23:17, 12. mai 2018
PÜSIGE TEEMAS RÕIPENAHAD, OMA ERAASJU VÕITE KUSKIL NURGATAGA AJADA!!!
.
.  /   11:26, 12. mai 2018
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
P
punktile  /   15:57, 12. mai 2018
No mis nüüd?
P
Poolik  /   11:26, 12. mai 2018
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
  /   12:06, 12. mai 2018
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
E
ei peagi ju  /   08:54, 13. mai 2018
ja ei saagi nüüd aru.
tahaks lugeda, aga raha maksta ei taha.
siis teine väide on, et seda ei tahagi lugeda.
siis ongi ju hästi, et tasuline on. väga hästi. sa ei saagi lugeda ja keegi ei saa sinu senti ka endale.
elu ilus. mine välja ja ära loe ega nuta, et lugeda ei saa.
  /   10:32, 12. mai 2018
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
A
Anu  /   09:23, 12. mai 2018
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
?
??  /   11:11, 12. mai 2018
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
K
kui poolvend  /   11:28, 12. mai 2018
ja kes siis veel lapsed on, tarkpea
T
to kui poolvend  /   17:36, 12. mai 2018
artikkel nimelt polnud suguvõsa kirjeldusest.
H
heaga  /   08:48, 12. mai 2018
Minu meelest võib selline häbenemistunne olla täiesti normaalne ja õige, tinglikult, sest see oli/on ühikondliku moraali osaks. Keegi ei saa elada ühiskondlikust moraalist täiesti väljaspool (v.a muu täielikku moraalset puhtust taotlevad ja ühiskonnast eraldunud mungad või ühiskonnast loobunud või väljatõugatud, kellest saavad asotsiaalid), st inimene indiviidina ei kanna süüd, sest tema moraaliteadvus ei ole väljakujunenud tema tahtel, see kujundatatakse ja kujuneb ümbritseva ühiskondliku moraali abil. Häbenemisest tekkinud süütunne aga võib näidata, et õige moraal on kirjutatud inimese südamesse, see on seal varjul ja ootab õiget hetke maksvuselepääsemiseks ning inimene võib olla sattunud kujutletava kuriteo seisundisse (so seisund, mis on ehitatud väärkujutluse abil õigele moraalsele vundamendile). Selle tõendiks võib olla ka tänane artikkel. Me kõik saame muuta ühiskondlikku moraali, seega suhtumist puude käes kannatavatesse inimestesse ning vabaneda ettekujutletavatest kuritegudest ja nende toimepanemisest. Mida rohkem puudega inimesi on sotsiaalselt aktiivsesse avalikku kaasatud võrdselt mittepuudelistega, seda enam saab ühiskondlik moraal nö terveneda, sh inimesed vabaneda kujutletavate kuritegude kammitsaist.
P
parandus  /   09:00, 12. mai 2018
* Mida rohkem .... aktiivsesse avalikku ELLU kaasatud
N
naisuke  /   11:29, 12. mai 2018
ühiskondlik moraal ei tervene enam kunagi
Ü
ühiskondlikust moraalist  /   16:00, 12. mai 2018
Ei tervene jah,kuniks riiklikel tasemeil ei hakata piire sättima...Nagu Hiina,kes praakis välja mittemoraalsed eurolaulu-esinemised või Venemaa, kes EI SOOSI homosid või Mehhiko, kus ei tohi õpilasel olla tätoveeringut jne.jne.
  /   08:38, 12. mai 2018
ilus lugu. pisara võttis silma.
P
pisara?  /   22:35, 12. mai 2018
Mul ajab see vananev savi pigem midagi kurgust üles oma jutuga

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis