Tallinna poole suunduva sõiduki parempoolne aken keriti lahti ja sealt lendas teele lapsemähe. Mees, kes selle auto järel sõitis, mõtles, et see on nüüd küll liig. Tegu tundus nii nahaalne ja matslik, et ta pidas linnale lähenedes autot kogu aeg silmas. Ta sõitis Tallinna piiril valgusfoori taga selle kõrvale, vaatas mähkme aknast välja visanud noorele emale otsa ja vibutas näppu. Too näitas talle selle peale keskmist sõrme ja rohelise tule süttides võttis auto äkiliselt paigalt. Mees oli mõelnud, et piirdub vaid hoiatusega, et niimoodi ei visata asju aknast välja, aga see püstine keskmine sõrm ületas taluvuse piiri. Ta kirjutas autonumbri üles ja seitas politseile avalduse.

Peagi selgus, et politseinikud tegid autoomaniku isiku kindlaks ja kutsusid naise välja. Too oli nii ehmunud, et tunnistas kõik üles ja talle tehti väärteo eest trahv.

See paneb mõtlema, mis selle noore ema peas üldse toimub. Mitmesajas mähe see tal oli autoaknast välja visata? Milline on ema seitsme aasta pärast, kui laps kooli läheb? Milline ta on 16 aasta pärast, kui laps tahab pärast põhikooli minna ametit õppima? Milline on ema 19 aasta pärast, kui järeltulija lõpetab gümnaasiumi ega tea, mida edasi teha? Või teab, aga emale ei meeldi see? Milline on ema siis, kui lapsel tekib suhtedraama? Või tal endal? Ega laps siis ometigi võitlusvahendiks muutu?

Kõik, mis elab, otsib ema

Väga raske on olla hea ema, aga ometi oskavad seda kunsti paljud.

Iga ema on ema emotsionaalse intelligentsuse ja tarkuse piires. Ilmselt ei mõtle neist keegi, et on täna halb, aga homme hea. 

Kirjeldasin seda juhtumit kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et teeäärte reostajad peaksid silmas, et nad võidakse kätte saada. Või nagu ütles Endel Pärn filmis „Mehed ei nuta“: „Nad panevad su kinni!“ Tõsi, nii hulluks lugu õnneks ei lähe, aga ülekuulamisele kutsumise hirm võiks olla küll.

Teiseks kirjutasin sellest seepärast, et tuleb emadepäev. Ja ema on ema iga hetk oma elust, mitte ainult siis, kui ta nii otsustab, last toidab või talle õpetussõnu jagab.

Hiljuti Eestis käinud Venemaa „Selgeltnägijate tuleproovi“ võitja Swami Darshi on ema kohta väga ilusasti öelnud. Kellele toob see nimi trotsipiisad otsaette, sellele võin öelda, et ma pole saadet vaadanud ja Darshi isik jõudis mu teadvusse alles siis, kui läksin uudishimust tema eestikeelse raamatu esitlusele. Darshi aura oli nii võimas, et seda oli võimatu saalis mitte tunda. Ja ta ei räägi mingit müstilist posimise juttu, vaid kogenud psühholoogi oma, kuhu peab oma arenguga jõudma, et saaks iseenda ja maailmaga rahu teha.

Darshi kirjutab oma raamatus: „Ma ei pelga näida sentimentaalsena, ent kui keegi ütleb, et täiskasvanud mehe jaoks on side emaga rumalus, siis vastan, et see ei ole nii. Kõik, mis elab, otsib ema. Sellepärast, et siin on tingimusteta armastus. See on absoluut ja iga hing püüdleb selle poole.“

Kuigi ma ei talu sellist väljendit, võiks siiski moodsas tänavakeeles öelda, et ema on 24/7 ema ja laps on 24/7 tema laps.

Kui ema justkui ei õpetagi otseselt, vaid on kogu aeg lihtsalt olemas, siis on üsna vähetähtis, kas ametlikku emadepäeva on või ei ole.

Mis tuleb seoses emaga meelde?

Emade ja laste suhtlemine muutub aastatega, aga ema jääb ikka emaks. Sellepärast polegi imelik, et kui küsida 25–65aastaste käest, mis neile seoses emaga meelde tuleb, siis ei erinegi vastused eriti.

„Kui olin suvel kaua aega vanaema juures ja kui ema kaugekõnega helistas, siis olin pärast kõne lõppu kurb ja mul tekkis koduigatsus. Siis hakkasime temaga kirjutama.”

„Minule tulevad meelde ema jutud Siberist ja sellest, kuidas nad kõigist raskustest üle olid.”

„Ema teadis, et mind kiusati koolis, aga ta ei läinud sinna kurtma, sest kinnitasin talle, et saan ise hakkama. Kui ta mind vaikides kooli saatis, siis tundsin, kui tugevasti ta minuga oli.”

„Ema keetis talveks alati palju moosi. Kui ma veel koolis ei käinud, võttis ta mind metsa marjule kaasa. Ta ei julgenud mind üksi koju jätta, seega pidin topsi võtma ja temaga kaasa minema. Hakkasin alati suure hooga korjama, aga varsti tüdinesin, istusin kännu otsa ja hakkasin topsist marju sööma. Kui need olid otsas, nurusin, et hakkame nüüd koju minema, aga ema ei tulnud enne, kui sai oma nõu täis. Tagantjärele mõeldes on nii armas, kuidas ta mind seal meelitas – lähme vaatame, mis kaugemal on ja mida me seal näeme. Järgmine kord ma ei tahtnud kaasa minna, aga ema meelitas mind ikka metsa, ja kõik kordus.”

„Kui ma teen midagi valesti, on ema alati olemas.“

„Kõige tähtsam on see, et ema ja laps saaksid teineteisele öelda: „Aitäh, et sa mul olemas oled!“.“

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis