Mul tõesti ei ole sokke kirjaga “Aasta ema” ja ma ei kavatse osta seda särki, mida Naised Köögis samanimelise hiti tuules müüb. Ja lasteaias emadepäeva aktust vaadates tabasin ma end heldimuspisara poetamise asemel hoopis mõttelt, et lapse sokid ja sandaalid ei sobi piduriietega.

Ma olen lihtsalt ema, mitte aasta ema. Täiesti tavaline ema. Eesti tavaema. Ma ei ilmu aktusele kübara ja peokleidiga nagu kuninganna vastuvõtule. Juhul kui sellel liigil peaks olema ladinakeelne liiginimi, huvitav milline see oleks ja kuidas see kõlaks?  No teate ju küll, nagu Evelin Võigemast laulab, et digiboksi telekaga ühendan ja ise samal ajal sünnitan, sest olen ju nai-ne.

Kuigi omavahel öeldes tundub, et see tänuväärne tõug naisi, kes võtavad vastutuse ja kannavad endas täiskasvanulikke väärtusi (eesti tavaema siis), hakkab vaikselt välja surema ja kahvatuma. See põlvest põlve edasi kantud ellujääjate geeniga tõug naisi, kelle emad kahe klaasist piimapudeleid täis kandevõrguga trollibussis kõõludes suutsid töö, lapsed ja nõukogude olme kokku siduda ideaalseks pereeluks, mida me praegu tunneme koondnimetusega “õnnelik lapsepõlv”. 

Just tänu neile me usume, et lapsepõlv ENSVs oli mitu korda õnnelikum kui praeguste laste oma. Sest paljud meist jäid neis tingimustes ellu. Ja teistest –  neist ei räägitud. Lumehelbekesi siis ei olnud, kõik kõplasid õues, olid pioneerilaagris, vanaema juures pagenduses või paneelimaja hoovi mänguväljakul.

Kust tulevad üliemad?

See “eesti tavaema” liik on asendumas kauni emaversiooniga, mida iseloomustab võrrand “Meeleheitel koduperenaised 2.0” + “Seks ja linn” (neile, kel aastaid üle 35) + “Jalgpallurite naised”. See üliemade tõug on suutnud kokku keevitada 60ndate Ameerika koduperenaiste stiili, Jane Fonda parimad trennivideod, Power Hiti muusika ning kõikide 1-euroste naisteajakirjade know-how ja kodumaise reklaamitööstuse ajupesu.

Kui minu lemmikkolumist Anne Memedoval (Mart Juure loomingust) oleksid lapsed, siis ta oleks just selline ema. Ema, kes peepvainulikult annab endast alati 120% ja jõuab alati seatud eesmärgini.

Ja kui üliemal oleks mees, oleks see Al Bundy. “Tuvikeste” seriaalist tuntud kingamüüja, kes istub diivanil ja jagab raha, ning tema naise ja võimaliku laste ema eesmärk on olla eelkõige ilus. Kõik muu tuleb pärast seda. Ilu hõlmab juuste- ja ripsmepikendusi, geelküüsi, nabarõngast, tätoveeringuid, väikest naiselikku sportautot, dieete.

Äärmuslikes olukordades aetakse ka Al Bundy kohale. “Ütle sina ka midagi!” saab Al vopsu ribide vahele. “Möh,” ütleb ta paljutähenduslikult.

Üliemast targemat ei ole

Kohtud sellise aasta emaga lastevanemate koosolekul, kuuled tema seosetut, ent ülimalt aktiivset jauramist ning mõtled, et kuhu ta oma Michael Korsi käekotiga tükis saata. “Ah, ole oma spordiklubis, aga palun ole vait!” tahaks öelda. Ülejäänud piinatud ilmega lapsevanemad näivad sama mõtlevat, ent keegi ei kõssa. Samas on ta (vähemalt sõnades) mitu korda rohkem aasta ema kui keegi meist. Ja see tekitabki tuska.

Ühe-naise-show jätkub vanemate meililistis, mis ei erine oma stiililt kuigi palju anonüümsest netikommentaariumist. Aasta ema leiab alati hüsteerikutest klakööre. Teisedki tahaksid ju aasta emad olla – ilusad, julged, võitlushimulised. Nagu... hüäänid?

Juuksed tõusevad püsti, mõeldes, et nendegi vanemate väärtushinnangud kanduvad lastele edasi. Ja tahaks nutta, mõeldes, et nende samu väärtushinnanguid kandvad lapsed õpivad minu lapsega ühes klassis.

Sest erinevalt minust, kes ma end kutsetöiselt (mitte ilutööstuslikult) rihmaks tõmban, on aasta ema veebist lugenud läbi mõned kasvatusteaduslikud artiklid (kuus viisi lugemisoskuse omandamiseks jms, mis on lihtne ja selge) ja temas on jõudu esitada neid ülima tõe pähe. Sest tal on ikkagi lapsed ja ta teab. Keegi teine ei tea midagi.

Aasta ema suudab igast tema arvates liiga madalast hindest õpetajatega isiklikult rääkida nii kaua, kuni soovitud hinded tõesti tulevad. Õpetaja on ju ka inimene. Aasta ema on kehtestanud koolivaheaegade normiks spaapuhkuse ja Türgi/Egiptuse/Kanaaride päikesereisi. “Aga seal on ju mingi mõttetu rannakuurort, mis me teeme seal nädal aega?“ küsid oma lapselt. “Aga kõik teised ju lä-he-vad,” veab ta nutujoru ümber suu.

Ja kui aasta ema laps (kes ilmselgelt on silmapaistvalt tark ning ilmeksimatu) peaks juhuslikult konflikti sattuma just sinu lapsega, siis me kõik teame, kellel on õigus. Ilmselgelt on õigus võitjate ja aasta ema poolel.

Tavaema ja tualettpaberirulli südamik

Kindlasti tekib lugejal küsimus, miks ma räägin geelküüntest ja spordiklubist, neid võib ju igaüks endale osta. Ja ega ei ole mõtet kade olla inimeste peale, kes reisivad. Reisin ja käin spordiklubis ju minagi, aga see pole minu elu eesmärk. Nagu ka 120% tulemustega koolist läbi lohistatud laps.

Hall hiir ja tavaema omavahel ju ei erinegi. Neid ei ole näha ega kuulda. Õige emalõvi ründab alles eluohtlikus olukorras, mitte ei haugu igal nurgal nagu hüään. Looduses ongi emased hallid ja märkamatud. Isaste asi on kepselda ja võidelda.

Jään mõnd filmi vaatama, kui meenub ootamatult, et appike millest ma täna õhtusöögi teen, või et kindlasti olen ka e-koolis mõne järjekordse märkuse (kaasa käärid, liim ja tualettpaberirullisüdamik) jõudnud juba ära unustada või õigel ajal hundikostüümi soetamise maha maganud. Ema süda ja kohustunne on valvel 24/7.

Head emadepäeva kõikidele üliemadele ja ka tavaemadele!

Jaga artiklit

2 kommentaari

L
Lugeja  /   23:04, 12. mai 2018
Raske oli aru saada kus see aed oli?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis