Tekk ja voodilinad pooleldi mädanevad. Laste jaoks eraldi voodit ei ole. Elamine ägab rämpsu all. Sellise pildi maalivad SOS Lasteküla töötajad äärmuslikumatest majapidamistest, kuhu nad aeg-ajalt sattuma peavad.

„Võidunud ja ebameeldiv nägi välja, ma ei leia isegi täpseid sõnu selle kirjeldamiseks,” kirjeldab Keila SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi perede tugitöötaja Merike Seppam üht talle hinge läinud stseeni. „See oli hästi vana taluhoone, kus uksed-aknad eest ja augud põrandas.”