Savinõukild Kanepi kihelkonnas Lõuna-Eestis 2013. aastal (Alo Ervini erakogu)

Lugedes Veiko Lukmanni (IRL) arvamuslugu „Muinsus säili, inimene ela!”, meenusid paraku Johannes Semperi sõnad Eesti NSV hümnile: „Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga, sirp, lõika, alasile, haamer, löö!”, ent mitte sellest ei soovi ma kirjutada, kas ja kuidas isamaalane ENSV hümnist inspiratsiooni sai.

Nimelt on „Pealtnägijas” (04.04) näidatud roosa uks Tallinna vanalinnas, millest kodanik Lukmanngi pajatas, küllalt marginaalne juhtum muinsuskaitse vallas. Hoopis tõsisem probleem on rohkem kui 600 arheoloogilist muistist, mis alles ootavad kaitse alla võtmist – kultuurimälestiseks saamist. Praeguse tempo juures kuluks selleks protseduuriks koguni 100 aastat. Selgitan.

Kahe nädala eest teatas kultuuriministeerium, et Eesti on saanud juurde kaks kultuurimälestist: 15.–17. sajandil matmispaigana kasutatud Uueveski kalmistu Viljandis ja 6.-7. sajandisse dateeritud Madsa linnamäe Karula kihelkonnas. Igati tore uudis.

Muinsuskaitseameti töötajad Martti Veldi ja Anu Kivirüüt kirjutasid arheoloogia aastakirja Tutulus viimatises 2017. aasta numbris, et Eestis oli eelmise aasta lõpu seisuga „veel 605 arheoloogilist objekti, mille kaitse kehtestamine ootab alles ees.” Nagu nemadki nendivad, on seda päris palju, pealegi läbis kaitse alla võtmise protsessi ettepanekust kultuuriministri allkirjani 2017. aastal vaid Kukruse kalmistu Jõhvi kihelkonnas. Ühtekokku on nüüd riikliku kaitse all 6659 arheoloogiamälestist.

Ehkki käesoleval aastal on muististe kaitse alla võtmise tempo tänuväärselt juba tõusnud – nelja kuuga oleme saanud kaks uut mälestist ehk sama hooga jätkates oleks tulemuseks kuus uut mälestist aastas eelmise aasta ühe asemel, kuluks säärasel meeletul kiirusel toimetades 100 aastat, et võtta kaitse all ülejäänud ligikaudu 600 muistist. Saja aasta pärast oleks juba Eesti 200...

Igal juhul tuleb seda protsessi efektiivsemaks muuta, et ei häviks kaitseta muistised, et me minevikujäänused säiliksid ka tulevastele põlvedele vaadata ja uurida.

Ilmselt vajab muinsuskaitseamet selleks käsipuud – häid konstruktiivseid mõtteid, kuidas käesoleval Euroopa kultuuripärandi aastal muististe kaitse alla võtmine tõhusamaks muuta. Ühtlasi on see järjekordne „kuidas?” nii survegrupile Eesti 200 kui ka olemasolevatele erakondadele.

Jaga artiklit

2 kommentaari

E
ettepanek  /   13:56, 10. mai 2018
kaevake maa sisse igasugu träni,et keegi kunagi avastaks,et siin elasid eestlased.
H
hmm  /   13:24, 10. mai 2018
lisaks arheoloogilistele on veel rida teisigi mälestisi, mida tuleks kaitse alla võtta. Maal ringi sõites paneb alati ohkama 1920.-1930. aastatel rajatud ehitiste, näiteks meiereid, olukord. Rääkimata nõukogude ajast, ka tolleaegsed ehitistest peaks näiteid, näiteks kauplus-sööklad jne. säilitama. Mõisad on enam-vähem kaitse all, aga eesti kultuurimälestisi millegipärast ei osata väärtustada.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis