Ametist tulenevalt on Eurovisionil minu elus suurem koht, kui ma ehk ülikoolis käies oleks ette kujutanud. Tegeleme sellega „Ringvaates“ juba üheksandat aastat kevaditi sügavuti, ning „Eesti laulu“ ja Eurovisioni projektijuht Mart Normet käib entusiasmist pakatades alatihti meil toas. Nii et siin on minu eriti tähtsad mõtted tänavuse lauluvõistluse teemadel.

Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Holland, Poola, Tšehhi, Rumeenia, Bulgaaria, Ungari, Horvaatia, Valgevene, Leedu, Gruusia, Küpros, Island. See on (mittetäielik) nimekiri Euroopa riikidest, kes minu eluajal pole Eurovisioni lauluvõistlust võitnud.

Peajagu üle

Et Eesti sellesse nimekirja ei kuulu, peaks minu arvates olema piisav, et laulmise Euroopa meistrivõistluste teemat võtta rahulikult. Aga muidugi sellest ei piisa. Kui Brasiillias on igaühel arvamus jalgpalli rahvuskoondise parima koosseisu ja mängutaktika kohta, siis meil, tundub, on sadu tuhandeid inimesi, kes päevapealt oskaksid Mart Normeti tööd paremini teha kui tema. 

Õnneks läks Mardi töö tänavu selles mõttes täie ette, et Elina Nechayeva sai finaali ja ta tohib koos delegatsiooniga, pea püsti, Eestisse tagasi tulla. Üldse tundub olevat hea aasta, et olla Eestis Eurovisioni poolt. 

Mulle meeldib see, et me oleme saatnud Eurovisionile laulja, kes teistest lauljatest mitmes mõttes peajagu üle on. Jah, see on muidugi laulude võistlus ja seetõttu pole esineja hääle koolitatus või kõrgus eraldi argument. Aga ikkagi – ilmselt saaks Elina rahuldavalt hakkama ka kõigi teiste finalistide lauludega, „La forzat“ aga suudab laulda ainult tema. Vaatasin kodusel klaveril veel üle, see kolmanda oktavi F, millega Eesti etteaste lõpeb, on selline kõrgus, kus tavaline inimene suudab ainult nahkhiire häält teha, Elina aga laulab seda nooti otse-eetris, sadade miljonite televaatajate ees.

Teiseks näitab eelmise aasta võitja Salvador Sobral seda, et me oleme eurolaulu valimisel olnud õigel teel. Tulebki valida neid laule, mis on teistsugused, head ja meeldejäävad ega pea olema spetsiaalselt eurolava tarvis tehtud. Elina laul, õnneks, on just selline. Muidugi, ooperit on Eurovisionil ennegi ja erisuguse edukusastmega lauldud. Ent Elina laul on neist kindlasti üks meeldejäävamaid.

Hea meel on ka, et laulu visuaalne pool ehk hiidkleidile projitseeritud ilupilt kukkus välja efektne ja meeldejääv. Minu arust nõuab küsimus, kuidas euronumber lavale seada, umbes sama suurt eksperditeadmist kui see, mitu miljonit tihumeetrit aastas tohib metsa langetada.

Ent Eestis muidugi teavad pea kõik inimesed parimaid lahendusi mõlemale probleemile. Tegelikult aga peavad mõlemaga tegelema parimad spetsialistid ja lihtinimestel tasub usaldada, et lõplik lahendus on kõige parem, mis välja mõelda võimalik. 

Mõtlen igal aastal, et ise küll ei tahaks teha sellist tööd, kus mitu kuud ettevalmistust läheb (loodetavasti kahe) kolmeminutise etteaste peale, mille suvaline tehniline viperus võib täiega ära rikkuda ja kus pole võimalik kuidagi kontrollida, kas iga valik, mille sa tegid, oli õige, või kui ei olnud, siis milline neist just fiasko põhjustas. Ja siis päeva lõpus avastada, et oma arust tegid kõik hästi, aga miljonid televaatajad tahtsid näha hoopis habemega naist. Kuidas ma küll selle peale ei tulnud!

Kõik on hästi

Igatahes rahvusringhäälingu töötajana tunnen, et kõik on hästi. ETVs loodud saatest „Klassikatähed“ välja kasvanud, eri kogukondi ühendav, viit keeli rääkiv ja silmatorkavalt kaunis laulja on finaalis. Neljapäeva õhtul kell 22 saame kõik vaadata, kas mäeks muutuv Vene proua pääseb talle konkurendiks või tabab teda Aserbaidžaani laulja saatus, kes ei märganud oma valge kleidi peale midagi projitseerida.

Ja laupäeval saame loodetavasti näha, kuidas Eesti võitleb koha eest esikümnes. Võiduvõimalus on meil ka, aga mitte tapvalt suur, nii et hirmus maksumaksja raha raiskamine eurotralli korraldamiseks Tallinnas jääb pigem ära.

Muide, ma arvan ka, et katki pole midagi, kui Elina peaks finaalis saama mõne tagumisepoolsema koha. Isiklikult minu lemmik eurolaulude ajaloos on endiselt „Leto svet“ ja iga kord, kui ma seda kusagil jälle näen, meenub mulle, kui tore see kõik oli. Öelda saja miljoni televaataja ees “Sardela to jedosta!” lihtsalt on naljakas. Tervitused kogu Kreisiraadiole ja mingu Elinal teist paremini!

Jaga artiklit

2 kommentaari

E
Elukutseline Setu  /   11:37, 10. mai 2018
Kui inimesel on nii niru maitse, et talle suisa meeldib selline jura nagu „Leto svet“, siis võib-olla ei tasuks seda avalikult kuulutada!
I
Itaalia  /   08:27, 10. mai 2018
Itaalia siiski võitis 1990.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis