Naine pole sünnitusmasin: ühiskond vajab nii lastega kui ka lastetuid naisi (12)

8. mail SA Väärtustades Elu korraldatud konverentsil astus üles palju ühiskonnategelasi, kes jagasid mõtteid teemadel, kas naise roll on vaid lapsi sünnitada või peaks tema ellu mahtuma veel midagi ning millest sõltub valmisolek emaduseks. Kuidas teha nii, et sooviga pühenduda karjääri asemel laste kasvatamisele ei saaks naine külge „sünnitusmasina“ silti või kas naisel on õigus ka mitte emaks saada?

Lastetu hoidku suu kinni?

Avasõnad lausus ühiskonnategelane ja endine Tallinna abilinnapea Ivi Eenmaa, kel lapsi pole. Just sel põhjusel tundub talle, et ühiskonnas on levinud arusaam – lastetud ei tohiks lastest ega elust üldse midagi rääkida. „Aga võib-olla seetõttu, et olin vaba kodustest kohustustest, olen suutnud nii mõnegi suure asja elus ära teha. Kuid imetlen väga ka neid naisi, kellel on lapsed ja kes on samas firmajuhid, kunstnikud ja spetsialistid. Iga naine, kes on kas või ühe lapse suutnud kasvatada korralikuks kodanikuks, väärib sügavat kummardust!“ leidis Eenmaa. Paadunud liberaalina ei saa ta öelda, et väljend „sünnitusmasin“ tuleks keelata, kuid lootus, et inimesed hakkavad seda ühel päeval häbenema, püsib.

Notar Priidu Pärna ütles ettekandes „Kas põhiseadus kohustab eesti rahvast kestma?“, et seadus ei saa sundida kedagi end taastootma, kuid riigi ülesanne on seista hea, et rahvus püsiks. „Riik saab astuda samme, et sündimist soodustada. Kui nüüd intrigeerida, siis riik saaks keelata abordid – põhiseadus ütleb, et igal inimesel on õigus elule.“

Psühholoog ja paarisuhtenõustaja Karmen Maikalu tõi välja, et eesti naine sooviks ehk rohkem lapsi, kuid nad jäävad sündimata probleemsete paarisuhete tõttu. „Juba minu vanaema ütles: naine sünnitagu nii palju lapsi, kui ta üksi üles jõuab kasvatada. Selle ajastu perekondade peale vaadates võib öelda, et see oli väga mõistlik seisukoht, sest meeste peale ei saanud tol ajal kindel olla. Paljud mehed jäid sõtta või saadeti Siberisse. Paljud nendest, kes koju jäid, hakkasid jooma, lõid üle aisa või olid vägivaldsed ja naine sai loota vaid iseendale,“ rääkis Maikalu.  „Kui te arvate, et sellest ajast on palju muutunud, siis pole see kahjuks tõsi. Oma terapeuditöös näen ikka samu probleeme: sõltuvusprobleeme, kõrvalsuhteid ja perevägivalda.“ 

„Kui lapsi pole, sureb kultuur välja“

Ettevõtja Kristjan Järvan leiab, et lõppotsuse lapse saamisel teeb naine, mistõttu tuleks teda nii väärtushinnangutes kui ka materiaalselt premeerida. Tänapäeva ühiskonnas jagunevad Järvani sõnul vanemad aga kaheks: head ja heidikud. Esimesed elavad kesklinnas ja sõidutavad lapsi kooli autoga ning nende kõige rohkem kaks last käivad vähemalt kolmes trennis. Teised on need, kes otsustavad saada ühe lapse lisaks. „Ehk et ühiskonna väärtushinnang on: sa kas oled hea ema kahe lapsega või oled ema, kellele ei meeldi kondoomi kasutada,“ põrutab Järvan.

Vestlusringis märgiti vaba inimese olemise väärtust ning igaühe õigust otsustada, kui palju lapsi saada.  Majandusanalüütik Hardo Pajula ütles, et vastutus laste saamisel peaks jagunema võrdselt, mitte olema vaid naiste käes.  „Lõpuks jäävad siiski peale kultuurid, kus on piisavalt lapsi. Kui lapsi pole, sureb kultuur välja. Me oleme materialistliku ilmavaate ohvrid kõige sügavamal ja filosoofilisemal tasemel,“ tõdes Pajula. 

Ajakirjanik Marica Lillemetsa sõnul ei saa paljud naised lapsi mitte seetõttu, et nad ei tahaks, vaid tervis ei luba. Et Eestis ei ole surrogaatemadus lubatud, puuduvad neil ka alternatiivid.