Kommentaar

Lauri Beekmann | Miks on alkohol jogurtiga võrreldes eelistatud olukorras? (3)

Lauri Beekmann, Eesti Karskusliit, 8. mai 2018, 18:41
Foto: HEIKO KRUUSI
Kui sa tahad teada, kui palju kaloreid on sinu jogurtis, saad sa seda kontrollida paki pealt. Kui tahad teada, mis koostisosad on sinu limonaadis, vaatad pudelilt või purgilt. Kui sa tahad aga leida seda infot oma veinipudelilt, siis sealt sa seda ei leia.

Alates 1978. aastast on alkoholitootjad vabastatud kohustusest avaldada oma tootepakendite märgistustel koostisosade loetelu ja toitumisalane teave. Alkohoolsed joogid on ainus toiduaine või jook, millele selline privileeg on loodud ja on absoluutselt viimane aeg, et selline eriõigus kaotataks.

Mis on joogi sees?

Euroopa tarbib alkoholi rohkem kui ükski teine regioon maailmas, ometi hoitakse eurooplastest tarbijaid endiselt teadmatuses, mis nende joogis tegelikult on. Ennekõike ongi see tarbijaõiguse küsimus, kuna igaühel on õigus teada, mis joogis on.

Ning tõepoolest, võimaluseaken paistab olevat muutuseks avanenud.

Möödunud aasta märtsis avaldas Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendile ja Nõukogule raporti seoses  alkohoolsete jookide koostisosade loetelu ja toitumisalase teabe kohustusliku esitamisega alkohoolsete toodete märgistusel. Euroopa Komisjon ei leidnud ühtegi objektiivset põhjendust, millega õigustada selle info puudumist alkohoolsetelt toodetelt (etanoolisisaldusega üle 1,2 mahuprotsendi) ega osa alkohoolsete jookide, nagu „alkopopide”, erikohtlemist.

Raport andis alkoholitööstusele ühe aasta, et esitada oma eneseregulatsiooni ettepanek. Käesoleva aasta märtsis see ettepanek ka avaldati.

Kahetsusväärselt osutus see rahva tervise kogukonnale pettumuseks. Alkoholitööstuse ettepaneku järgi esitataks enamik informatsioonist online'is, kodulehe linkide, QR-koodide ja muude viidete kaudu.

Selles küsimuses on õlle-, veini- ja viinasektor Euroopas jagunenud. Viina- ja veinitootjad on iseäranis vastu oma toodete märgistustel info avaldamisele, ühed toovad põhjenduseks 100milliliitrise serveerimise suuruse ja teised oma toodete koostisosade probleemikuse.

Mõned alkoholitööstuse esindajad väidavad, et koduleht on loomulik koht, kus jagada informatsiooni koostisosade kohta ja toitumisalast teavet, kuid jääb ikkagi arusaamatuks, miks alkoholitööstus peab nii võimatuks meetodit, mida kõik teised tootjad oma pakendite ja märgistuste puhul tavapäraseks peavad.

Kuidagi ei saa lahti skeptitsismist, et tõenäosus, et alkoholitööstus loobub rõõmsameelselt erikohtlemisest, mida nad viimased 40 aastat on saanud nautida, on üliväike. Seetõttu paistab paratamatult, et kogu jutt QR-koodidest ja kodulehtedest on lihtsalt lahenduse edasilükkamise vahend ja et ettevõtjad teavad väga hästi, et valdav enamik ei vaevu otsima infot, mille nad on kuskile üles riputanud.

Salajane info

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 169 väljendab ELi pühendumist „tarbijate tervise, turvalisuse ja majanduslike huvide” kaitsele, samas toetades nende „õigust informatsioonile... et kaitsta nende huve”. Praegu on tarbijate informatsiooni omamise õiguses suur auk, mis saaks täidetud siis, kui neile tagatakse info selle kohta, mida nad joovad.

Kokkuvõtteks – tootjad väidavad sageli, et nad on tarbijate juhitud tööstus. Olgu siis mainitud, et Euroopa Õlletootjate Liidu tellitud uurimuse järgi tahab 86% vastanutest, et neile jagataks alkohoolsete jookide puhul nii koostisosade- kui ka toitumisalast teavet.

See ei ole alkoholi poolt või vastu teema. See on tarbijakaitse ja -õiguste teema. Igaühel on õigus teada, mis on joogis, mida ta rüüpab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee