Mõistus tõrgub aru saamast meie rahvastikupoliitikast. Iga endast midagi arvav tegelane kohalikest võimukandjaist ministeeriumideni välja peaks justkui eestlust, rahvust, rahvaarvu ja viimase katastroofilist kahanemist südamemureks. Et peres sünniks vähemalt kolm last, mis tagaks, et vananeva rahvastikuga riigis asjad veelgi enam halvemuse poole ei kisuks.

Teisalt muudkui kuuled, loed ja näed, kuidas kõik käib ikka vastupidi. Vähe sellest, et lasteaiakohti ei jätku kohati neilegi vähestele, kes sünnivad. Väiksemad koolid lähevad aina kinni ja tagatipuks ka sünnitusmajad Põlvas ja Valgas, nagu lõppeks Eesti Tartuga. Aga on ju olemas veel terve Lõuna- ja Kagu-Eesti, maaelu häll. Neile on regionaalpoliitika seni vaid trääsa näidanud. Arvestame Kagu-Eesti kandi rahaks ümber vaid selleks, et saksem Tallinn oma heaolumullis edasi kulgeda saaks?

Vaadakem hoopis, missugused on meie endi valitute kuluhüvitised või lahkumistoetused jalgalasknutele ja kingasaanutele. Kõrvutagem seda statistikaga, mis ütleb, et mitukümmend tuhat lapsesuud on samal ajal alatoidetud, rääkimata ringidest ja muust arendavast, mis seda raha hädasti vajaks.

Mis siin riigis küll toimub? Miljoneid ja sadu tuhandeid liigutatakse kui peenraha ei tea kellele, millele ja milleks, aga riigi ainus tulevikugarantii – lapsed – on juba mitmendat valitsust vaeslapse staatuses.

Jaga artiklit

15 kommentaari

R
ruudi  /   23:13, 1. juuni 2018
Küsimus et kas hullemaks minna saab Ilmselt saab kui oma rumaluses valime uuesti parlamenti Kallased Ligid ja kesikutest tühikargajad
  /   06:41, 16. mai 2018
sest meil ei ole ju peaga -ajudega ministreid on tilberdised poliitikud suud vahus näos

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis