Repliik

Veiko Lukmann | Muinsus säili, inimene ela! (2)

Veiko Lukmann, kodanik, 8. mai 2018, 12:41
Kenal õhtul helistas Tartust ärritunud kodanik, kes oli "Pealtnägijas" näinud Hanna-Liina Võsa ja tema abikaasa poolt värvitud roosat ust Tallinna vanalinnas. Helistama ärgitas räige ametnike omavoli selle armsa inimese kallal. Lugu tundus helistajale muidugi ülekohtune ja Eesti riigi vastast viha tekitavana, sest Hanna-Liina on armas (nõus!), õpetab lapsi (hea!) ja tal on endal ka tore beebi (tean tunnet). Kuna "Pealtnägijat" vaatab üle 200 000 inimese, siis on mulje ilmselt valdav. Roosa ukse juhtum pealinnas ei-tea-mis-tänaval vihastab inimesi kogu Eestis.

 

Mind valdas mõistmatus aga siis kui Raeapteegi 600 aasta vanuses majas asuvas restoranis Balthasar oli kokku lepitud õhtusöök, kuhu oli kutsutud liikumisraskusega inimene. Kui too trepi ees peatus, sai ta aru, et u 35 sentimeetri kõrgustest keskaegsetest astmetest ta ilma käsipuu toeta üles ei saa. Lihtsalt ei ole võimalik. Sõprade abi ja ebaväärika punnitamise koostoimel õnnestus tal siiski restorani saada. Valulike puusadega Soome pensionär, kel sõpru polnud, venitas end ägades ise trepist üles. Kohapealsele töötajale tehtud ettepanek paigaldada käsipuu, sai viisaka vastuse, et see on väga vana muinsuskaitselaune maja, ja seda pole ilmselt võimalik paigaldada, sest Muinsuskaitseamet ei luba. Aga kui võimalik on, siis on see liiga keeruline, et sellega tegeleda.

 

Võtsin järgmisel päeval eraviisiliselt ühendust Muinsuskaitseameti peadirektori Siim Raiega, kellelt sain teada, et nii võimatu see siiski pole, tuleb konsulteerida ja taotleda ja saab (vast) ikka. Tegin siis (enda arvates) konstruktiivse ettepaneku teavitada Tallinna vanalinna kinnistuomanikke, kes avalikku teenust pakuvad, sellest, et käsipuud ja sujuvad ligipääsud on vajalikud ja neid on võimalik seaduslikult ehitada, tehtagu vaid nii nagu buklett ütleb. Sain teada, et see on Tallinna Linnavalitsuse linnaplaneerimisosakonna muinsusametniku Boris Duboviki ja co asi, Tallinna vanalinnas on 480 kinnistut ja oluliselt vähem neid, mis avalikuks kasutuseks mõeldud, nii, et peaks olema lihtne omanikke teavitada. Teavitagu Dubovik. Okei, kui nii on seatud. Püüame.

 

Hanna-Liina Võsa värvitud uks ei lähe mulle korda. Sorry. Iga tervemõistuslik inimene võiks aru saada, et hoolimata sellest, kas ukse värv on nunnu või selle värvija hea inimene, ei saa lubada kultuuripärandi kallal suvalist omavolitsemist. Sellele läbi sõrmede vaatamine looks pretsedendi, mille tagajärjel värvib järgmine inimene oma ukse mingit muud värvi – haledad jutud, laste muusikakool ja muu ei päästa meid sellisel juhul anarhia eest. Ametnik on siin alati kiretul poolel ja laulja kirglikul avalikkuses võidab teadagi kes, aga õige see ei ole.

 

Käsipuu ja sujuv ligipääs läheb mulle see-eest korda, sest füüsilise ja toeka objektina on sel võime reaalselt inimesi aidata. Roosal uksel ei ole seda rohkem kui rohelisel uksel. Käsipuu paigaldamiseks pole aga tegijat, sundijat ja viitsijat. Käsipuuvajaja jääb parem koju ja restoranid jäävad kepsakate jaoks. Muinsuskaitse, mis on kirglik objekti, aga kiretu inimese suhtes, on kardetud sellisel määral, et pigem ei viitsita jamada. Muinsuskaitse tegeleb muinsusega ja restoran söögiga. Käsipuu pole kellegi asi. Roosa uks on kõigi asi.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee