Eesti uudised

President luges kõnet seitse korda 

Jaan VÄLJAOTS , 4. jaanuar 2000, 00:00
KASKADÖÖRITA KAAMERA EES: Lennart Meri põimis suflöörilt paistvale tekstile ka lindistamise käigus sõnu ja lauseid vahele. Nurgas istuv pressinõunik Epp Alatalu ajas aga paberilt näpuga rida, et keelekomistused läbi ei pääseks.Foto: Mati Mänd
“Kallid kaasmaalased!” alustas president Meri oma aastavahetuskõnet. Meie, kes me seda pöial vahuveinikorgil telekast vaatasime, ei tea, et tegelikult olid aasta viimasel päeval kaasmaalased presidendile seitse korda kallimad – just nii mitu korda alustas ta täiuslikkust taotledes oma Viimsi kodus kõne lugemist uuesti.

Ajal, mil kõik maailma kellad tiksusid halastamatult 1999. aasta viimaseid minuteid, kogunes ETV valge mikrobussiga saabunud võttegrupp presidendi kodu väravasse. Eestis oli kell veerand kaksteist hommikul.

“Mis? Jeltsin astus tagasi? CNN teeb otseülekannet,” on Mati Talvik taskutelefonitsi ühenduses telemajaga. Vahimajakese kolme toapugerikku sigineb ärevus. Kas Lennart juba teab?

“Selge, nüüd läheb aega,” mõistab Talvik, kui presidendi käsundusohvitser viivituse pärast vabandab ja kohvimasina tilkuma sätib. Aeg nõriseb kohviga võidu. Maailm jõuab aastasse 2000. Eestis on selleni veel kaksteist tundi. TV3 vahimaja puhketoas näitab Tonga kuninga tervitust, mis võiks diktsiooni poolest olla ka Jeltsini tagasiastumisteade.

“Kui akadeemiline kakstund hakkab läbi saama, võib muretsema hakata,” arutlevad teleinimesed kella vaadates. Läheneb ühele.

Uus aasta saabub Uus-Meremaale. “Keegi sõitis mootorpaadiga kaabli katki!” hüüatab Talvik, kelle professionaalne silm tabab telekas ilutulestiku algust ootava tühja kaadri. Rohuneeme tipus presidendi järgi Eesti Uus-Meremaaks nimetataval maalapil on ilutulestikuni aega veidi üle kümne tunni. Telemeeste omavahelisse jutuajamisse sigineb üha sagedamini sõna “lõunasöök”. “Vähem kui kaheteist tunniga on see pull lõppenud,” lohutavad nad end.

“Küll helistas Jeltsin, küll Primakov.”

“Võime minna,” toob käsundusohvitser telerahvale kauaoodatud rõõmusõnumi.

Säravvalge särgi ja punaste traksidega Lennart on koduuksel vastas. “Tore, et tulla saite!” tervitab ta reipalt ja surub Talviku kätt. “Mul oli siin tegemist. Küll helistas Jeltsin ja küsis, kas ta ikka peaks tagasi astuma, siis jälle Primakov, et ma Jeltsinit veenaksin,” viskab president villast.

Kärmelt hakkab Meri kabinetti kerkima telestuudio. Lennart ise loeb, pea käte vahel, rohelise kaleviga kaetud töölaua taga äsja viimase lihvi saanud kõne teksti. Korraks võtab parem käsi ÜRO embleemiga kohvikruusi ja jääb kauaks õhku peatuma. Pilku tekstilt tõstmata leiab käsi kruusile maandumiskoha täpselt alustassi keskel. Telemehed räägivad sosinal.

Kaamera on püsti. Objektiivi ette on musta riidest koti abil poolpõiki ühendatud ühelt poolt peegeldav, teiselt poolt läbipaistev klaas, mille mustal taustal hakkab suurte valgete tähtedega jooksma kõne tekst nagu arvutiekraanil. Kabineti ülanurgas lahti löödud valge vihmavari hajutab pro?ektorivalguse ühtlasemaks. Mitte, et toas just pime oleks. Akende kohal on seinu katvais raamaturiiulites avaused, aga telepilt vajab enam valgust.

“Alustame,” arvavad telemehed.

“Jookseksin parema meelega minema, aga ükskord tuleb alustada,” nõustub Lennart.

“Poisid, kõik moblad välja!” hoiatab helioperaator. Kui Lennart tahab ka enda mobiili välja lülitada, arvatakse, et see võib jääda.

Esimene lugemine takerdub üsna ruttu. “Võib-olla on tool ebamugav,” arutlevad telemehed. Re?issöör õhetab ärevusest, kuid palub siiski aupaklikult Lennartil end veidi kergitada. Kui paneks padja istumise alla.

“Mul pole midagi padjal istumise vastu,” arvab president. Operaatori arutelu peale, ega laud liiga madalale jää, pakub Lennart ka lauajalgadele patju alla.

Kui katkeb teine lugemine, soovitab president publiku vähendamiseks tunda kohalviibijail end kõrvaltubades nagu kodus. Käsundusohvitser saab ülesandeks lugeda ära merel ujuvad luiged.

Helide maailm presidendi kodus

Kabinetti jäävad re?issöör, operaator, kõrvaklappidega helioperaator, suflööril teksti edasikruvija ja presidendi pressinõunik. Lai lükanduks kabineti ja elutoa vahel jääb avatuks. Grimeerijad, kaablivedajad, autojuhid, Mati Talvik ja teised seavad end elutoa valgetele diivanitele ja toolidele. Käsundusohvitser loeb kadakate vahelt paistval Tallinna lahel Soome suunduva reisilaeva taustal kokku seitse parti. Valgustaja ärgitab autojuhti sosinal presidendi piparkookide kallale. Piparkoogikorv jääb lindile kostva krõbina hirmus puutumata. Läbi kahe korruse ulatuva elutoa nurgas kõrguv tihe, vaid tagasihoidlike valgete elektriküünaldega ehitud kuusk poetab vaikselt okkaid.

Väljas hämardub. Lindistus algab otsast, sest ühe kaameraga ülesvõetut monteerimislaual parandada ei saa.

Kuuenda lugemise katkestab seni vaikselt ümber maja silganud presidendi kutsikaohtu hundikoera Mathiase kraapimine. Käsundusohvitser läheb omaalgatuslikult koeraga möllama.

“Kui niivõrd kiire poleks, pakuksin teile lausa sülti,” ütleb Lennart, kui seitsmes lugemine on õnnelikult lõppenud. “Nii kannatlikke salvestajaid pole varem veel olnud,” kiidab ta.

“Eks te olete meid aastaid treeninud,” poetab helioperaator enne, kui kaamera teist pidi pööratakse, et presidendi koduaknast paistva vaate taustal võtta üles ka kommentaar Jeltsini tagasiastumise asjus.

Klaasikese Martelli V.S.O.P. konjaki ja soojade soovidega saadab president telerahva juba pimedasse õue. Kollase vapiga sinimustvalge presidendilipp plagiseb pro?ektori valgel, kinnitades, et peremees jääb koju. Lahkuvate inimeste südamed jäävad soojaks nagu villastes sokkides jalad presidendi põrandaküttega tubades.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee