Repliik

Igor Gräzin | Kurbus presidendi pärast (42)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond , 3. mai 2018 17:37
Foto: Jörgen Norkroos
Kõigepealt oli see lihtsalt halb maitse – kuidas president hakkas avalikult mõnitama ministrit (Janek Mäggi), kelle ta ise oli äsja ametisse nimetanud. See on Peetri-eelse vene bojaari stiil – anda oma alamale kõigepealt paar kõrvakiilu ja ülendada ta siis streletside sotnikuks. Teiseks oli see silmakirjalik – Mäggi sai koslepi selle eest, mis ta oli naiste kohta öelnud, aga Tiit Ojasoo sai vaatamata sellele, et oli naist lausa löönud, andestuseks riigihanketa aastapäevasõu tellimuse ja ligi paarsada tuhat eurot.

Öeldust piisab järelduseks: president käitus kõnealusel juhul ebaviisakalt ja ebaeetiliselt. Ent kas ainult? Kui otsida selles loos inimlikku motiivi, siis saab see olla vaid: kehtestada ennast teistest ülemaks, lubada endale rohkem kui õigus, võtta endale moraalse üleoleku positsioon, ja siit edasi – teha tuntav liigutus, et nihutada riigikorda presidentaalsuse poole.

Samal teemal

Põhiseaduse järgi on see, et ministri nimetab ametisse president, ainult formaalsus – allkirja mitteandmine on põhiseaduse järgi välistatud. Kui oleks teisiti ja president saaks jätta peaministri esitatud ministri ametisse nimetamata, siis tähendaks see tema osalust valitsuse kujundamises ja edasi – kõige hullemal juhul! – valitsuse endale allutamist. See on olnud vaidluskoht 90ndate alul, kui Lennart püüdis kahte ministrit ametisse kinnitamata jätta, aga see vaidlus on vaieldud. Allkiri olgu all ja – asi vossem!

Seda kurvem on asjaolu, et puhtalt formaalset, isegi ebatseremoniaalset riiklikku protseduuri on riigipea kasutanud pahadel eesmärkidel – kasutades oma positsiooni valitsuse liikme dotseerimiseks, milleks tal puudus nii vajadus kui ka moraalne õigus. Kujutan ette piinlikkust olukorras, kus president kutsus nimetatava ministri enne enese juurde välja, ja milliselt toonil seda jutuajamist peeti. Oleks seal Mäggi asemel olnud näiteks Jaak Madisson, oleks temast alles jäänud vaid märg plekk. (Rõhutan: Lennart – just nimelt Lennart ja mitte ofitsioosne president Meri – oli hoopis teine asi: kui tema meid presidendi vastuvõtul kasvatas, ajas see hinge täis, aga läks ka südamesse – tema autoriteet ei tulnud Kadrioru lossist ega mustast limusiinist, vaid temast enesest. Ja Lennart oli puhas stiilivend, kes sobitus nonde aegade üliõpilas-buršilikku ja joviaalselt akadeemilisse kultuuri).

Kirjeldatud intsident viitab veel kord sellele, et presidendiamet pole meie riigikorras mitte ainult absoluutselt ebavajalik, vaid tihti ka lausa kahjulik – kui meenutada eelmise faux pas’na retooriliselt antud lubadust maksta ELi eelarvesse senisest veel rohkem, mis aga pole üldse presidendi asi, vaid riigikogu ja ainult riigikogu kui kõrgeima võimuorgani otsustada.

President teab ja võib kinnitada, et olin tema algusaegade kõige innukamaid toetajaid,  tema ideedesse uskujaid ja levitajaid ning seda kurvem on nüüd olla.

Samal teemal

20.01.2020
VAIMULIKUEKSAM TEHTUD! Igor Gräzin pihib: „Ma teen iga päev kõrkuse ja edevuse pattu!“
03.04.2018
President kutsus Mäggi naistevastase vägivalla sõnavõttude pärast aru andma
02.04.2018
GALERII | President kinnitas Mäggi ja Sikkuti ametisse
23.01.2018
AVAMEELNE INTERVJUU | Tiit Ojasoo: rahu ja peensus on kadunud, riigis valitseb hüsteeria