Nelli Kalikova, MTÜ AIDSi Tugikeskuse konsultant 2. mai 2018 18:27
Õhtuleht küsis, miks pole hoolimata politsei suurtest töövõitudest narkootikumide konfiskeerimisel narkosurmade arv Eestis märgatavalt vähenenud.

Narkomaania vastu võitlemise lipu alla on kogunenud juba nii palju rahvast, et varsti ei mahu äragi. Ambitsioonikad poliitikud hõiskavad kõlavaid loosungeid ja seavad prioriteediks narko- ja HIV-teema, kahjuks kiiresti sellest väsides ja loobudes. Poliitikasse pürgijad on odava populaarsuse nimel valmis kogu Eesti kanepiga üle külvama. Politsei töötab palehigis, sest tööd narkosõltlastega on hoomamatult palju, kuid vahel tekib ka neil kiusatus hõisata, et nüüd on narkomaania võidetud, viimased narkootikumiriismed on käes ja ees ootab helge narkovaba tulevik. Valdkonnas tegutsev ametnike armee püüab kogu väest näidata oma tähtsust ja vajalikkust, sisulise töö asemel lõpmatuid pabereid, aruandeid ja kampaaniaid luues, varjates sellega tühikargamist.

Leeridesse jagunenud ennetustegevus

Miks siis asi edasi ei liigu? Miks tuhanded narkosõltlased olid, on ja arvatavasti jäävad pikemaks ajaks meile alles? On kujunenud olukord, kus narkovastaste võitlejate armee ja nende töömesilaste vahel, kes päevast päeva teevad rasket tööd sõltlastega, on tekkinud kui mitte kuristik, siis vähemalt silmaga nähtav lõhe. Siin, teisel pool lõhet ei ole märgata rahastuse suurenemist, millest massimeedia hõiskab, lugupidavat suhtumist töötegijatesse, bürokraatia vähenemist ega ülemuste toetavat ja abistavat suhtumist, ainult lõpmatud auditid, kontrollid, paikvaatlused ja eelarvekärped.

Ühise rinde puudumine on üks tõsisemaid põhjuseid, miks narkoennetus ei edene ja tammub paigal. Kuigi see kestab juba palju aastaid, ei ole negatiivsed tulemused nii nähtavad, et ühiskonnas hakataks häirekella lööma. Kes mõõdab narkosõltlase valu, kui ta ei pääse ravile või tema pere laguneb sotsiaalse tõrjutuse ja kaassõltuvuse tõttu? Kui kaua veel lepivad minimaalse palgaga süstlavahetajad, kes on narkovõitluse eesliinil, või asendusravi arstid ja õed, kes saavad raske töö eest minimaalset tasu, mille on neile välja võidelnud arstide liit? Need kõik on üldsusele nähtamatud kannatused.

Kuid on lakmuspaber, mida ei saa kinni mätsida ilustatud raportite ja ühiskonda uinutavate jutukestega. See on suremus narkootikumide üledoosi. Seda ei saa varjata ega ignoreerida, need andmed reedavad tegelikku olukorda. See info on jõudnud ka välismaale. Oleme Euroopas narkosurmade poolest esikohal, ja juba aastaid pole märke, et me seda kellelegi loovutamas oleksime. Opiaatide võidukäik Eestis oli ja on muljetavaldav. 90ndate keskel oli käibel moonivedelik, mis massilisi narkosurmasid veel ei põhjustanud, sest oli suhteliselt „lahja“. Kuid juba 1998. aastal tuli turule heroiin, mis oli esimeseks surmatoojaks. Hiljem on iga uue narkootikumi turule tulekule järgnenud narkosurmade laine. Järgmine narkootikum oli kümneid kordi kangem kui eelmine ja ka surmade laine vastavalt  suurem. 2002. aastal vallutas Eestit fentanüül ehk „valge hiinlane“, 2009. aastal 3-metüülfentanüül ehk “afgaanlane” ning 2017. aastal karfentanüül, eriti kange ja ohtlik meelemürk.

Imerohi naloksoon olgu kättesaadav

Üledoose on omal nahal korduvalt kogenud peaaegu iga fentanüülisõltlane. Kuigi iga üledoos ei lõpe surmaga, viivad üledoosid igal aastal üle saja elu. Eriti dramaatiline oli olukord 2012. aastal, kui narkosurmade arv oli 170. Alates 2013. aasta sügisest alustati tervise arengu instituudi rahastamisel lõpuks naloksooni programmiga, mis seisnes selles, et narkosõltlasi koolitati, kuidas toimida üledoosi korral, kuidas naloksooni süstida ning sellega ennast ja teisi päästa. Peale koolitust jagati igale kuulajale kollased karbid, milles oli naloksooniga täidetud süstal.

Kolme aastaga tehti märkimisväärseid edusamme, hukkunute arv vähenes 130 pealt 98 surmani aastas. Kuid siis algas tants süstlavahetuspunktide ümber Tallinnas ja Narvas, ühed pandi kinni ja teisi veel ei avatud, järsult vähenes otsekontaktide arv süstivate narkomaanidega ja see avaldus kohe narkosurmade arvu tõusus. Samal ajal tekkisid ka naloksooni tarneraskused, mis samuti halvendas olukorda. Miks tarneprobleemid tekkisid, kas see oli meie ametnike viga või olid probleemid kaugemal Euroopas, jäigi ebaselgeks,. Kuid see oli väga tõsine hoiatus kõigile, kes administratiivmängude hoos ei märka, et tagajärjeks on noorte inimeste surm.

Naloksooni võib nimetada meditsiiniliseks imeks. Naloksoon on opiaatide antagonist ehk vastumürk. Ta elustab hinge heitva narkosõltlase praktiliselt kohe pärast preparaadi süstimist. Selle kasutamine on väga lihtne ja kiire, ravimiga eeltäidetud süstlaga süstitakse suvalisse kehaosasse, kas või läbi riiete, ja inimene, kes ei hinganud ja oli suremas, ärkab ellu. Miks on vaja seda preparaati sõltlaste ja nende lähedaste seas laialt levitada? Kiirabi kasutab naloksooni, kuid ei jõua alati nii kiiresti kohale ja vahel teda ei kutsutagi, sest narkomaanid kardavad, et koos kiirabiga tuleb politsei. Kui võimalikult paljudel sõltlastel on naloksoonikarbike kaasas, saab kannatanu elupäästva süsti kohe, kui üledoos tekib. Ka sugulastel peaks see preparaat olema, et oma lähedast kohe päästa.

Aastatel 2014–2016 päästsid meie aidsi tugikeskuses koolitatud sõltlased 178 inimese elu. Nendel aastatel koolitati 663 inimest. Hiljem vähenes TAI survel suletud süstlavahetuspunkti tõttu ja naloksooniga varustamise häirete pärast nii koolitatud sõltlaste kui ka päästmiste arv.

Kuidas välditakse teistes riikides mõttetuid, opiaatidest tingitud narkosurmasid? On narkosurmade ennetuse programmid, mis eeldavad, et ravim on kättesaadav kõigis organisatsioonides, kes tegelevad narkosõltlastega, preparaat on narkosõltlastel ja nende vanematel. Neile kõigile tehakse koolitusi, kuidas naloksooni kasutada. Ja surmad jäävad tulemata. Meie riigi kogemus näitab, et iga administratiivne viga selles valdkonnas nõuab inimohvreid. Nende vigade eest peab keegi ka vastutama.

Meie ühiskonnas on narkosõltlaste abistamise ja elude päästmise teema äärmiselt ebapopulaarne. Tasub lugeda selleteemaliste artiklite kommentaare ja selgub, et humaansemad sõnavõtjad saadaks kõik sõltlased asustamata saarele, jõhkramad sooviks, et viimnegi neist sureks üledoosi ja probleem oleks lahendatud. Meie sõltlased on enamikus noored inimesed tavalistest, mitte asotsiaalsetest peredest. Neid on kasvatatud, koolitatud, kulutatud nii vanemate kui ka ühiskonna ressursse. Nüüd, kui nende elus on selline katastroof nagu narkosõltuvus, peab tegema kõik mis võimalik, et tuua nad tagasi ühiskonda. Jõhker tegelikkus on, et meil arvestatakse kõike rahas. Ühe sõltlase ravi, rehabilitatsioon ja selle abil tavaellu naasmine tuleb märksa odavam kui surm üledoosi tagajärjel. Mõtleme sellele.