Kommentaar

Peeter Olesk | Ühtekuuluvus ja lahkuminekud (4)

Peeter Olesk, Tähtvere mõisas 23. IV 2018, 29. aprill 2018, 20:47
 ALDO LUUD
Kui aastas ilmub umbes 52 niisugust raamatut, mis sulle meeldivad, siis on see tegelikult väga suur arv. Intensiivselt, ent põhjalikult töötada tahtev arvustaja jõuab neist läbi võtta umbes pool tosinat. Kuid selleks, et nood 52 raamatut üles leida, tuleb lehitseda umbes 300 teost ja raamatut. Hea raamatu kättesaamine on suuresti juhus. Meeldiva raamatu ning nõudliku arvustaja pikk kohtumine aga on „lihtsalt“ imeline õnn.

Viimati nautisin ma säärast eelmisel nädalal, kui Soomest toodi mulle Paavo Ahose doktoritöö, mille pealkiri kõlaks eesti keeles järgmiselt: „Juudivaenulikkus Soome evangeelses-luterlikus kirikus 1917–1933“ (Helsingi, 2017). Sealgi leidub mitu kohta mõtlemaks hoopis teisiti, kuid see on vaieldamatult uurimus, mitte akadeemiline kriibus-kraabus.

Painutatav identiteet

Temaga koos saabus Helsingist teinegi teos, nimelt Tartu ja Helsingi ülikoolide professori Martin Ehala raamat „Identiteedimärgid. Ühtekuuluvuse anatoomia“ (Tallinn, 2018). See on tõlgitud autori ingliskeelsest samanimelisest teosest (Routledge, 2018), mille aluseks omakorda on mõned tema varasemad artiklid samuti inglise keeles. Raamat pani lugema, ehkki meie kogemused on sootuks erinevad.

Professor Ehala on ennekõike sotsioloogiline või ka antropoloogiline lingvist, mina seevastu poliitiline filoloog, kes muuhulgas on tegelnud juhtumiuuringutega inimkaubanduses ja usuvahetustega Balkanil. Tema lähtepunktiks on arvamine, et enesesamasus on märk või, olles täpsem, et enesesamasust on lihtsam tõlgendada märgilisuse kaudu, kuna mina mõtlen, et identiteet on küllalt painutatav juhuks, kui küsimus seisneb elujäämises.

Selles mõttes on näiteks topeltusk mitte semiootiline, vaid hoopiski eksistentsiaalne probleem. See on nii Ukrainas, Metsamaal ehk Polesjes, Balkanil kui ka Levandis. Sa ei saa elada igikestvas kaotusseisus, kuid sa pead suutma rääkida iseenesega nõndaviisi, et sa oled enesele mõistetav ka niisuguses olukorras, kus sinu ümber on teistsuguse identiteediga inimesed. See on üks võimalus.

On ka teine. Väga palju Ida-Euroopast pärit noori naisi vahendatakse Saksamaale. Kauba hinda ei määra üldsegi mitte seks või porno. Kauba hinna aluseks on naiste tahtmine saada Venemaa oludega võrreldes hoopis teine palk ja elamistingimused, kuigi töö enda sisuks võib olla „kõigest“ küünte korrastamine. Nii ei olegi haruldane, kui naine, kes on Venemaal Nataša Tšehhova, on Saksamaal inglispäraselt Jennifer, eesmärgiga saada raha uue rahvaauto ostmiseks. Ta ei muuda identiteeti, ta muudab profiili. Selles mõttes on kahjuvõitu, et professor Ehala käsitleb identiteeti millegi läbinisti seespoolsena, näitamata ära, kuidas enesesamasus võib olla ka kakspoolne sõltuvalt sellest, kus tekib identiteediline konflikt. Seda saab teatavasti alla suruda. Üks kohti, kus seda alati on tehtud, on sõjavägi. Identiteet ei ole omanäolisuse tagatis. Seda on jäämine iseendaks. 

Siberlane ja moskoviit

Kas nn tavalugeja peaks professor Ehala raamatut tundma? Kui seesamune lugeja tahab mõista näiteks olukorda Narvas või Lasnamäel, siis peab küll, sest oli aeg, kui narvalaste identiteediks oligi narvalisus ehk separatism. Andis teha tööd, et säärane identiteet jääks ära. Enesesamasus võib olla rahvusriigi terviklikkusega vägagi teravas vastasseisus, mida ei saa maandada üksnes puhtkeeleliste vahenditega, kuna näiteks kastiilia keel ja katalaani keel ei ole üks ja seesama.

Lingvistiliselt homogeenne riik on rahvaste rändamise aegu pigemini teoreetiline konstruktsioon kui reaalne ühetaolisus, millesarnast võiks otsida normatiivsest koolisõnastikust. Identiteet nagu ka tema märgilisus on dünaamilised, mitte staatilised kategooriad. Siberlane ja moskoviit pärinevad lahkneva, mitte kokkulangeva märgi alt. Kui selleks kokkulangevuse punktiks on ühine ruum, siis on geograafiline asukoht tähtsam kui etniline päritolu, mille erinevust korvavad ühine keel ja ühised kombed. Ainult et see ei ole tühi ruum. See on muutuv ruum.

Nii nagu Narvagi ei ole enam linn üksi, vaid on ühtlasi ka Vaivara vald ja koos on ka Kallavere, Maardu ja Muuga. Kuidas just, selle kohta on professor Ehala raamat „Identiteedimärgid“ väga sobilikuks sissejuhatuseks. Loe, mitte ära pane kõrvale!

4 KOMMENTAARI

h
Huntide karjas pead hunt olema! 1. mai 2018, 13:33
Siberlane ja moskoviit? Nii tõesti - tuleb see siberlane Moskvasse ja üldjuhul saab temas moskoviit, moskoviit ka Siberisse jäänud endised sõbrad ja t...
(loe edasi)
j
jutud rivis! 30. aprill 2018, 10:50
Olesk mehike vajaks ise üht Jenniferi, kellest ta vist siiani ilma on
Loe kõiki (4)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee