Elasin töö tõttu 2 aastat Rootsis, Malmös. Firma, kus ma siis nö praktikal olin (üks kodumaine tekstiiliettevõte) paistis silma just sellega, et 20+ aastaseid töötajaid seal väga ei näinudki, kes itsitavad ja kusagil suitsunurgas klatshivad! Töötajaid oli üle 300, erinevad osakonnad, keskmine vanus võis olla 45! Nad olid nii uhked selle üle, et mõni inimene on oma karjääri algusest s.t 20datest eluaastatest alates nende ettevõttes töötanud, arenenud karjääriredelil, liikunud ühest osakonnast teise jne. Samuti on seal kindel palgatõus neile, kes 10 aastat töötanud, rääkimata sellest, et iga 2 aasta tagant vaadatakse kõikide palgad üle! Nende ettevõttes on iga üksik töötaja kulda väärt, sest ta tunneb firmat, selle arengut, tooteid ja teenuseid läbi ja lõhki! Väga normaalsed ja toredad ja armsad olid seal 50, 60 aastased stiilsed prouad ja härrasmehed. Ma ei ole elusees nii lahedat ettevõtet näinud! Kõik on väga õnnelikud. Need alla 30 aastased,kes neile tööle tulid, pidid sõna otseses mõttes vanematega adapteeruma, õppima neilt jne. See, mis Eestis toimub, on inimeste mõnitamine ja otsitud põhjused! Asi on meie roosapõsksetes firmajuhtides, kes värbavad oma-vanuseid, eeldades, et töö sujub siis paremini...Rumalad inimesed, kes ei saa aru, et 40-50 aastane haritud inimene oskab kõike, mis tarvis- IT asjad jne. Ta annaks ettevõttele väärtust juurde, mitte vastupidi! Mul on Eesti pärast lausa piinlik :(