Elu

Kuigi kokku-lahku suhe, on Kati Jägel Henrik Normanni eluarmastus

VIDEOINTERVJUU | Henrik Normann: jah, ma armastan Katit väga! (22)

Anu Saagim | Video: Alar Truu, Tatjana Iljina, Keit Paju, 30. aprill 2018, 13:57
"Hommikusöök staariga" - Henrik Normann; Anu Saagim; Kohvik Pavlova  Alar Truu
Palusin hommikusele magusaampsule kohvikusse Pavlova ühe meie värvikamatest koomikutest – Henrik Normanni, et rääkida tema viimase aja töödest-tegemistest. Kuulsusekoormast, kirevast eraelust ja paljust muust põnevast.

"Hommikusöök staariga" - Henrik Normann; Anu Saagim; Kohvik Pavlova  Alar Truu

Henrik, milline näeb välja sinu tavaline hommik?

Lihtne. Valmistan ise endale hommikusöögi. Suur lemmik on omlett, kus soola-pipra asemel kasutan hoopis juustu. Seda olen õppinud itaallastelt. Üks tass kohvi ka kõrvale ja ongi tehtud. 

Aga täna hommikul teeme erandi ja pistame nahka ilmatu suure Pavlova koogi ja naudime kõrvale roosat kihisevat.

On see kohustuslik?

Pavlova ja roosa šampanja on lahutamatud! 

Ma pole suur magusaarmastaja, aga pean möönma, et pingelistel perioodidel, näiteks, kui on vaja uut teksti pähe tuupida, siis ma söön küll kilode viisi šokolaadi.

Sul on ka hetkel äärmiselt pingeline periood. Tegemisel on film "Elu hammasratastel", mis muuseas pidanuks täna juba valmis olema, kuid lükkub sügisesse. Osad kolleegid võttegrupist suisa kiruvad, et oled neile töö eest võlgu. Rahad maksmata, võtteplatsil valitseb kaos... Jutt käib siis ansamblist Respekt rääkivast linateosest. Mis juhtus?

Jah, selle bändi lugu on võetud justkui baasiks, aga tegelikult käib jutt üleüldiselt kuulsusest. Sellesse filmi on pikitud ka teiste muusikute lugusid ja sündmusi. Filmis lööb kaasa näiteks diiva Anne Veski, kes mängib iseennast. Samuti mängib iseennast Karl Madis. Läbi käib teisigi tuntud bände. Respekt on lihtsalt aluseks võetud. See mismoodi nemad kaheksa aastat tagasi alustasid, et näidata, kui keeruline kõik oli. Neil on kohutavalt kirev, kuid samas ka traagiline teekond olnud. On olnud palju kurbust, kui ka pisut rõõmu. Selline story on filmi väärt.

Tahangi näidata filmis seda poolt, et kui keegi tahab midagi tõsiselt või südamega teha, tahab kuhugi jõuda, et siis see pole punane vaip ja sillutatud tee, vaid et selle taga on ka tohutult palju tööd. Andekust olgu üks protsent ja ülejäänud üheksakümmend üheksa protsenti tööd. Paljudel tulebki selle peale masendus, käegalöömise tunne, leitakse et sind ei armastatagi piisavalt. Mõnel hiilivavd pähe suitsiidi mõtted. Et ah, tapan ennast ära, sest juba kaks aastat on läinud, aga ma polegi veel kuulsaks saanud. Olen kõik oma rahad kuulsaks saamise nimel kaotanud, aga läbilööki ei tule ega tule jne. Siis minnaksegi vahepeal Soome tööle, rahunetakse maha, jälle tuleb väike laulusalm pähe ja jälle jätkatakse vanas oravarattas.

Ühesõnaga, meie linateose näol ongi tegu on just sellise tragikomöödilise eluga. Filmis jookseb justkui kaks liini. Üks on see, millisena noored staarihakatised oma tähelendu ette kujutavad ja teine draamaliin see, milline see tegelikkuses välja näeb. Esimesed reisivad, naudivad elu, käivad casting'utel Pariisis, sõidavad limusiinidega ja elavad Ritzi hotellis. Teine liin näitab, kui trööstitu tegelikult artisti elu on. Renomee on see, et kui sa ei suuda olla täht taevas, siis ole vähemalt lambike kodus.      

Miks on nii, et osad staarid punnitavad mis nad punnitavad, aga koduuksest kaugemale ei jõua ja siis on teised, kes võib-olla nii palju ei punnitagi, aga säravad eredalt aastast aastasse staaritaevas ilma, et rahvas neist väsiks. Mis X-faktor see on?

X-Factor peab olema, kübeke õnne peab olema ja pildis olemise tuntus peab olema. On ju staarid, kes lähevad peale vaid meie klubides ja pubides, kuid mitte suurtel lavadel. Samas on ka täpselt vastupidi. Ansambel Respektil on kümneid tuhandeid fänne tegelikult, kes käivad neid aastast aastasse kuulamas. Aga võta mingi tuntud artist, kes on pidevalt televisioonis või ajakirjade esikaantel. Kui ta läheb maarajoonidesse esinema, siis saalid on tühjad. Mõni on pidanud oma kontserttuurid suisa katkestama. Ei hakka neid nimesid siinkohal väja tooma, aga küllap me teame millistest staaridest jutt käib. Rahva armastus käib väga kummalisi radu mööda.

Lihtne inimene keerutab tantsujalga Respekti, Hellade Vellede või Sünne Valtri järgi ikka. Mis neist kuulsatest ikka vahtida, neid näeb sealt telekast küll ja küll. Maarahvas tahab siirast ja lihtsat pidu, mitte kuulsuste ees koogutada. Staaridel tasuks sellisest glamuursest ja võltsist maailmast ka vahel välja astuda. Tahame kangesti inimesi jaotada A-, B- ja C-kategooriatesse, aga mina olen alati öelnud, et ei ole suuri ja väikeseid rolle, on suured ja väikesed honorarid. 

"Hommikusöök staariga" - Henrik Normann; Anu Saagim; Kohvik Pavlova  Alar Truu

Kuidas sina ennast tunned - A-, B- või C-kategooria staarina, tunned sa end edukana?

Olen seda mänginud juba 120 korda ja vastuvõtult mahub Inglismaal mängitu raudselt kolme esimese sekka. Etendus isegi venis, sest vaheaplausid ja naerud olid pikad. See siirus ja rõõm olid nii vahetud, et mul oli endalgi tegu, et jätkata. Naerdi selliste kohtadegi peal, kus eestlane vaevu muigab. Ja pärast söödi ja joodi ja löödi tantsu Respekti lugude järgi. Kuulati ka Meie Meest, Anne Veskit ja Karl Madist. Mis ma tahan öelda on, et mis A-kategooria? Me kõik läheme lavale, teeme oma töö ära ja on seal saalis kuus või kuuskümmend või kuus tuhat inimest, aga ma esinen ikka ühtviisi nii hästi, kui suudan. See on suhtumise küsimus.

Arvan et see A-, B- ja C-kategooriasse liigitamine on igaühe enda küsimus, kuhu kategooriasse ta ennast paneb. Kui sa lihtsate inimeste ees oled nagu A, siis ka nemad tunnevad end A-publikuna. Arvan, et sildistamine artisti puhul pole mitte artistide omavaheline rebimine, vaid hoopis Tallinna tuusadest publiku poolt sildistamine. Ollakse nii peened, et käiakse vaatamas ainult A-kategooria staare. See on ju nii peen. 

Aga ega ükski artist ei ela ilma publikuta. Publik otsustab lõpuks kõik. Kaua sa seal lava peal ilma publikuta ikka kargad. Ega Eestis pole üleöö kuulsaks saada suur kunst, aga katsu sa jääda kuulsaks aastateks. Selle hoidmine on suure töö tulemus.   

Kuulsus käib lainetena. Samas on ju vana tõde, et pole sellist asja nagu halb reklaam. Ka negatiivne uudis, äratab sinu vastu huvi ja tõstab aktsiaid. Kui sa komistad või teed vea, siis rahvas hõõrub ju mõnust käsi kokku, et sinulgi juhtub. Eestlase jaoks on isegi naabri õnnetus suur õnn. Võtame kas või sind. Jäid purjus peaga juhtimisega vahele, said tingimisi, pidid pisut isegi trellide taga istuma. Mis tunne oli?

Oi, ma võin sellest trellide taga istumisest tegelikult naljaka loo rääkida. Muidugi oli vangikongi sattumine minu jaoks šokk, sest ma pole varem kunagi kinni istunud. Kingapaelad ja vöö võeti ära. Hommikupoolikul käis isegi arst uurimas, kas keegi vajaks rahustuseks tabletti. Peale minu oli kongis veel kaks vene meest. Üks magas nari peal, aga teine oli väga jutukas. Uuris, miks ma sinna sattusin. Ütlesin, et vaat selline äpardus juhtus, et olin purjus peaga roolis, aga kui ma purjus poleks olnud, siis ma poleks ju sinna rooli taha roninud. See selleks.

Mina taas uurisin, miks tema seal istub. Tema ütles, et tahtis üht tolmuimejat poest varastada, aga see olla tal juba kolmas-neljas kord. Jutustas seal terve öö oma õnnetuid lugusid. Rääkis ka lastest ja naisest ja sellest et tööd pole, aga et vene ajal oli kõrgema kategooria keevitaja laevatehases, aga et nüüd on jäänud elu hammasrataste vahele ja... Hommikul hakati meid siis ükshaaval välja kutsuma. Kõigepealt läks magav mees ja siis see keevitaja ja siis ma jäin üksi ja... Tead, mida ma tundsin? Mul oli nii kurb, et ta ära viidi sealt ja et meie teed lahku läksid. Umbes nagu vana sõber oleks mult ära võetud.

Said siiski sinagi sealt lõpuks välja ja karistuse ka takkapihta.

Jah, tunnistasin end süüdi, sain karistuse ja lubasin, et rohkem see ei kordu.   

Said justkui kaks karistust, sest ajakirjandus pani selle omakorda veel suure kella otsa ja rahvas sai tänitada?

Minu jaoks oli see ka seepärast suur šokk, et olin ise varem olnud suur moraali lugeja, et kui joote, siis võtke alati takso. Ja vaat mis ise tegin! Mõtlesin, et ainult 600 meetrit on vaja sõita sõbra juurest koju ja ilm oli kehva ja...

Siis juhtus uus jama kiiruse ületamisega, endal veel tingimis karistus peal?

Jah, aga siis polnud mina roolis. Lehtedes olid suured pealkirjad küsimärgiga, et Normann rikkus jälle liikluseeskirju. Kui loo läbi lugesid, siis selgus, et see polnud teps mitte nii. Aga esikaas jälle müüs. 

Sa õiglust ei tahtnud maksma panna?

Mida ma ikka siin rusikatega vehin, pole minu moodi. Kõik läheb nagunii mööda. Kes ei viitsi artiklit korralikult läbi lugeda, las ta siis mõtleb minust, mida ise tahab. 

Ajakirjanikule sa helistama ei hakka, sõimamisest rääkimata?

Mõnikord ikka helistan ja palun, et vähemalt mu nimi artiklis õigesti kirjutataks. Aga muud jama võtan külmalt nagu ämma ja sülti. Küll aeg kõik asjad ise paika paneb.    

Kuule, ajakirjanikku parandab vaid haud.

Ma ei viitsi advokaatidega hakata jamama, mul endalgi asju teha. Miks ma peaksin vaevuma. Need, kes mind tunnevad ja teavad, võib-olla süüvivad minust kirjutatud artiklitesse, teised kodanikud viskavad ainult pealkirjale pilgu peale. Kes see jõuab kõiki artikleid ikka lugeda.

Kas vintis peaga oled lavale läinud?

Sa räägid sellest Saaremaa jamast?

Just nimelt. Kuigi Komöödiateatri juht ütles, et peale seda uudist olid kõik sinu etendused välja müüdud. Reklaam missugune!

Jah, sellised asjad on tihtipeale pöördvõrdelised. Mõne inimese jaoks on skandaal justkui toit. Täpselt nagu Pavlova kook. Oleneb kui igav kellegi elu on. 

Kommentaare ikka enda kohta loed?

Üldiselt mitte. Anonüümsed lahmijad on huumor omaette. Tihtipeale lähevad need kommentaatorid ju omavahel karvupidi kokku. Kahju, et selline kadedus, kurjus ja kibestumine ei kultiveeri mõistmist, vaid toob pinnale hoopis sisutühja lahmimise, millel homme ega ülehomme pole mitte mingisugust väärtust.     

Lahmijaid mõned väljaannete peatoimetajad kaitsevad, öeldes, et las nad möllavad netikommentaariumites, muidu lähevad tänavale rusikatega vehkima.

Sel juhul on mul väga hea meel, sest selle võimaluse ma just nimelt tavakodanikele olen andnudki. 

TV3 SÜNNIPÄEV; Kati Jägel; Henrik Normann LAURA OKS

Hiljuti levis kulutulena kuulujutt, et oled taaskord lahku läinud oma pikaajalisest kallimast, Kati Jägelist. Vastab see tõele?

Me tunneme Katiga teineteist juba kümneid aastaid. Me oleme temaga kokku leppinud, et me eriti oma kokku ja lahku minemisi ei tahaks laia ilma ees arutada. Me just eile Katiga arutasime, et oleme pisut omamoodi inimesed, kord toimetame koos, siis tahame jälle omaette nohistada. Vahel tahame omaette olemist, oma toanurka, oma projekte teha ja siis taas midagi ühiselt teha. Ühesõnaga, mis ma öelda tahan, meil on Katiga kõik hästi.   

Mõni daam võib-olla juba lootis, et oled vabal turul?

Me kõik oleme vabal turul ja saadaval oma valikutes. Keegi pole kellegi omand. Tahaks siinkohal inimestele öelda nagu teeb seda üks tegelane minu filmis: "Laske mul palun elada."

Rahvas tahab verd ja pisaraid ning kiigata artisti tagatubadesse. See on puht inimlik omadus. See aitab võib-olla ka teistel oma muredest üle saada, kui avaliku elu tegelased oleksid oma elust rääkides avameelsemad. 

Ma saan vaid niipalju paljastada, et kui armastus on kunagi tekkinud, siis see ei kao tegelikult mitte kunagi. Selles võib olla puhkepause. Näiteks nagu sa lähed töö juurest mõneks ajaks puhkusele ja tegeled muude asjadega. Ega see töö ei kao ju kuhugile. Inimesed, kes tunnevad teineteist väga lähedalt, on teineteisega seotud käsist ja jalust, on ajada üks projekt, millega koos tullakse ka õhtul töölt koju, see saadab neid kogu aeg...

Kõigi puhul pole see tore magus Pavlova maius, vaid seal on ka soola ja pisaraid. Pingetest rääkimata. Ja kui inimestel on sealjuures ka erinevad maailmavaated, nad on enesekindlad oma vaadete väljendamises, nad jäävad kindlaks oma arvamusele, siis see viib küll edasi, kuid vahel viib ära poliitilise korrektsuse. Võõrastega püüad enam vähem viisakaks jääda, aga omadele lajatad täiega ja otse. Seepärast vajavad väga lähedased vahel teineteisest ka rahu. Kooselu vorm on palju peenem, kui lihtsalt üks voodi ja üks tekk, vahepeal tööle ja siis koju.

On suhteid, mis toimivad üle suure lombi, erinevate linnade või riikide vahel, nähakse teinekord vaid haruharva. Ühtpidi ollakse vabad, kuid samas on kohutavalt suur tõmme, mis hoiab koos. Annab teineteisele vabadust hingata. Olla omaette, kuid olla samas ka koos. Seda on mõnel võib-oll keeruline mõista. Kui kõik toimiks veatult, siis ma oleksin mures, kust see pauk nüüd tuleb.

KATI JÄGEL; HENRIK NORMANN TIINA KÕRTSINI

Kas ilma traagelniitideta suhe, pole võimalik?

Mina olen arvamusel, et higi, veri ja pisarad peaksid protsessis olema ja seejärel rõõm, kui see möödas on. Ma pigem arvan, et kõikides asjades elus läheb lõpuks ikka tulemus kirja. Just nagu spordis. Kedagi ei huvita, mis seal vahepeal toimub. Kas sa kukud, vigastasid end treeningus või astusid üle joone.

Sama on näiteks ka minu filmiga. Lõpuks jõuab ta kinno, aga ainult mina tean milline kadalipp selleni viis. Kui ta läheks mul ladusalt kuni lõpuni, siis ma oleksin kabuhirmus. Rõõmustaksin jah, et kõik läks nagu lepase reega, aga hirmus oleks ikka, sest ma ei tea mida publik sellest arvab. Hoopis sealt võib pauk tulla. Kriitikat tuleb taluda või läbi raskuste tähtede poole minna. Seda pole läbi aastasadade lihtsalt niisama suusoojaks öeldud. 

Sama pädeb ka suhetes. Kui see armastus kunagi on tekkinud, siis ta ei kao mitte kuhugile. Ta võib jaheneda, täpselt nagu päikesesüsteemiski, aga ta tuleb tagasi. Armastus on nagu kuu, vahel ta kahaneb ja vahel on nagu täis, aga ta ei kao mitte kuhugi. Kuufaasid tuleb lihtsalt ära oodata.Teisele osapoolele tuleb anda aega ja üksteisest vahel ka puhata.   

Vahel on ju ka kuuvarjutus.

Just nii. Ja vahel uludki selle kuu poole ja nutad ka, aga vahel ta valgustab sinu öid ja sul pole vaja isegi taskulampi. Elame vaid üks kord ja mitte võtta elu sellisena nagu ta meile seda ette mängib, see oleks kurjast ja patt.

Vahel nutta, see on ju täiesti inimlik. Midagi loota, see on ju täiesti inimlik. Midagi kahetseda, on samuti täiesti inimlik. See, et inimestel juhtub, see on täiesti inimlik. See, et inimesd on edukad, see on täiesti inimlik. See, et inimesed on vahel ebaedukad, seegi on inimlik. Nagu on majanduses plussperioode, on majanduses ka miinusperioode. Vastasel juhul ei saaks ju seda plussi tekkidagi.

Ükskord võib-olla tuleb meie elus selline aeg, et me küpseme niivõrd palju, et rahuneme oma kõiksugustest ambitsioonidest või tegemata asjadest. Me oleme need kas saavutanud või siis aru saanud, et need ei ole meile enam nii olulised. Ehk jõuab see rahu meie hinge ka lõpuks. Et tahadki kellegagi koos käest kinni hoida ja vaid kogu aeg lihtsalt koos olla.

Loomulikult on ka natuure, kellele see üldse ei sobigi. Nad tahavadki teha ainult visiite teineteise juurde. Võib-olla hoopis see hoiab suhte nende jaoks värskena. Kõigil pole vaja vaielda selle üle, kes hommikuti prügikoti välja viib, kas külmkapis on piima või mitte. Kui kohtud vaid nädalavahetustel, siis kodu särab ja sa kokkad ja kõik on palju kirglikum ning ägedam. 

HENRIK NORMANN, KATI JÄGEL; "Elu hammasratastel" filmivõtted. Alar Truu

Siit ridade vahelt võib välja lugeda, et sa ikka väga armastad oma Katit.

Jah, ma armastan Katit väga. 

Sa sead sõnu ritta nii kenasti. Kas sa elulooraamatu peale pole mõelnud?

Olen alustanud novellikesi, kirjutanud päris palju luuletusi, aga enda kohta kirjutamist pole küll pähe tulnud. Järelikult on muid mõtteid, mida tahaks öelda läbi muude tegelaskujude, palju rohkem. Täna olen pigem seda meelt, et las teised kirjutavad, kui teavad. Samas vaadates, et läbi mille nad seda teevad, siis oleks tõepoolest mõistlik see endal võib-olla kirjutada. Pean silmas siis autobiograafiat.

Anu, teen sulle ettepaneku. Teeme seda intervjuu vormis. Ma saan varsti 50-aastaseks ja nüüd oleks just paras aeg seda hakata ette valmistama. Fotomaterjali on ka ja siis tulebki ju kogu tõde minust päevavalgele. Paneme raamatu pealkirjaks "Nali nutab".

Kas sa suudaksid olla üdini aus? See võib päris valus olla.

Oi, mul on ikka selliseid asju rääkida, mida inimesed küsidagi ei oska. Aga luban sulle, aus küsimus sinu poolt ja aus vastus minu poolt.  

Kas sul on palju luukeresid kapis?

Ei ole. Nagu on minu elus olnud hästi vähe naisi, sama palju on ka luukeresid. Kõik naised, kes mu elus on olnud, nendest on ka kirjutatud. 

Sul on nii vähe naisi olnud?

Neli või viis tükki. 

Aga paljudega sa maganud oled?

Paljudega. 

Millist naist sa ei või silmaotsaski seedida?

Kui rumal inimene vaidleb, siis seda ei jaksa kannatada. Kui rumal inimene ei räägi, siis ta ei häiri. Kui naine rakendab rumaluse ette oma ilu, kavaluse, omaarust mingi pragmaatilise strateegia või sõjakäigu, siis see on küll õõva tekitav. Mõnele inimesele tahaks vahel öelda, et palun ärge valage mulle makarone pähe. Ma hammustan selle ju läbi. 

Kas sulle on tundunud, et mõni naine on sind ära kasutanud?

Kindlasti on mõnele naisele tundunud, et ka mina olen teda ära kasutanud. Aga sõbrad on küll öelnud, et mõni naine on soovinud minu kuulsuse otsas ratsutada. Kõik ei ole Pavlovad, pealt ilus ja seest ka hea. Ühel hetkel tuleb meil kõigil meik maha võtta, ilus kleit seljast võtta või püksid maha lasta ja siis tuleb kogu tõde päevavalgele.

Siis võib ju tule ära kustutada.

Seda see eestlane ju tavaliselt teebki. Nohinal pimedas ja teki all. Ausus ja siirus on siiski parimad relvad.   

"Hommikusöök staariga" - Henrik Normann; Anu Saagim; Kohvik Pavlova  Alar Truu

Samal teemal

26. oktoober 2018, 16:37
Anu Saagim | Eesti meedia, kasvage suureks!
11. oktoober 2018, 17:59
HOMMIKUSÖÖK STAARIGA | Kaja Kallas ja bravuuritar mekkisid Eesti pulli mune, päris head olid...
25. september 2018, 14:01
HOMMIKUSÖÖK BLONDIGA | Skandalist ja intrigant võtsid teineteiselt mõõtu Kärbses
13. september 2018, 15:09
VIDEOINTERVJUU | Selgeltnägija Cerli Sarv: selle õhtu tahtsin ma kohe prügikasti visata

22 KOMMENTAARI

h
helle 2. mai 2018, 14:46
kui armastad siis ära sigatse
p
Parallel AK 1. mai 2018, 15:24
Ühikonnal on karjuv puudust armastuse järgi aga ärge laske endale makarone pähe ajada sellise mehe eeskujul. See mees bluffib nii, et suust tuleb plohvi. Las tema unistab oma lauldud laulust edasi. "Kui mina oleks kaval, siis mina oleks rebane.... "
Loe kõiki (22)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee