3
fotot
Nägu, mille sa ette manad, kui vaatad halba õudukat. (HÕFF)

Õhtulehe kartmatu meeskond on end Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile vedanud, et tuua teieni vahetuid muljeid viimaste aastate kõige verdtarretavamatest filmidest. Kas närvikõdi otsijatel tasub nende teostega üldse tutvust teha või on käesolev filmipäevik suurepärane abivahend, millega ennetada potentsiaalset haigutuste tulva?

3. päev

"Kuri hing" (Venemaa, 2016)

Me oleme seda stsenaariumit kõik visuaalselt ekraanil lahti rullumas näinud - kamp noori mängivad Ouija-lauaga ja kutsuvad esile kurja hinge. Jakuutias käivad aga asjad pisut teistmoodi, sest vaimude meelitamiseks on esmalt vaja avada enda püksilukud ja/ või -nööbid. Üldse on sealkandis lood imelikud. Ühes stseenis otsustab näiteks autoga teepervele jäänud mees lähedal asuvasse võõrasse hütti siseneda ning selle omaniku toitu sööma hakata ja seejärel tema voodisse uinakule minna. Paar huvitavatat ehmatuskohta leidus, aga üldiselt on ⅔ filmist niivõrd tume, et pooli asju pole nähagi.

Kas verd on? Pole kindel, äkki keegi kuskil pimedas nurgas veritses pisut.

Aga õudne? Paar ust lüüakse kõva pauguga kinni.

"Lihapallimasin 2: Kodoku" (Jaapan, 2017)

Ärge laske sellel number kahel end rivist välja viia, esimese osa nägemine on kõike muud kui vajalik. Lugu maale tulevatest parasiitidest, kelle tõttu inimesed rõvedateks tapjakollideks muteeruvad, on lihtsasti hoomatav. Ekraanile paisatakse ohtralt punast vedelikku, aset leiavad multikalikud (ent meelelahutuslikud) võitlused ning paljaste tisside fännidel on korralik pidupäev. "Lihapallimasin" on totaalne absurdikas, mis paneb viimase hetkeni kukalt kratsima ja mõtlema, et mis kurat praegu juhtus.

Kas verd on? Režissööri väitel kasutati filmimise käigus ära 4 tonni võltsverd.

Aga õudne? Kui veri iiveldama ajab, siis kindlasti. Muidu ei.

"Victor Crowley" (USA, 2017)

Vaesemehe Jason Voorhees Victor Crowley müttab soistes metsades juba neljandat korda. Selles episoodis naaseb kunagise kokkupuute üle elanud Andrew Yong, kes - üllatus-üllatus - taaskord pundunud näoga kirvemehega vastamisi satub. Slasher-žanrile omaselt antakse Victorile terve trobikond jobusid, kelle nägu kirvega modifitseerima hakata. Plusspunkte jagaks äärmiselt ägeda lõpu eest!

Kas verd on? Üks esimesi stseene näeb ette seda, kuidas Victor ühe neiu tema jäsemetest ja peast eemaldab. Igast august purskab välja punane juga.

Aga õudne? Mitte ükski tegelane ei võta situatsiooni tõsiselt, seega ei.

2. päev

(Kuvatõmmis)

"The Contract" (Soome, 2015)

Soomes pesitsev USA drag queen Carlotta Moore kasutab kõnealuse lühifilmi esimestel sekunditel taignarulli, aga mitte selleks, mida arvata võiks! Laud on küll jahune, ent küpsetiseks saava toore taina asemel rullib Carlotta lamedaks enda meetripikkust meheaud. Veidral kombel on see vaid üks mitmest veidrusest, mis lühifilmi 7-minutise kestuse jooksul ekraanile jõuavad. Tegemist on meelelahutusliku aknaga sürreaalsusesse, kus on igati okei palja naise poolt kehastatavale koerale “poiss” öelda.

Kas verd on? Kas paavst käib metsas hädal?

Aga õudne? Õudukaks seda klassifitseerida ei saa, aga teades Eesti ühiskonda, siis ekraanil nähtu paneks nii mõnegi südame kiiremini tuksuma ja manaks otsaette külma higi.

"Malvinaator" (Argentiina, 2017)

Totaalses camp-kastmes marineeritud Argentiina komöödia-märul räägib loo riigi legendaarseimast sõdurist. Tegelikkuses on kiilaspäine Malvinaator aga täiesti tavaline jobu, langedes sinna tuttavliku “käpardlik kangelane” kategooria alla. Iseenesest pole selles midagi halba, sest naerda saab palju… seda juhtudel, kui jätta pooleteistkümneks tunniks kõrvale mõningad ühiskonnanormid ning kui Sinu selja taga ei istu valjuhäälne tüüp, kes arvab, et ülejäänud publik vaegnägemise käes vaevleb ja 70% subtiitritest ette otsustab lugeda.

Kas verd on? Õigem küsimus oleks, et kui palju verd on. Ma panustaks, et nii umbes-täpselt kolme suure piimaauto mahus.

Aga õudne? Filmis välgub ekraanil ohtralt peeniseid, juuakse okset ja tehakse muid nilbusi. See on ikka päris õudne!d

1. päev

"Märulikool" (USA, 2018)

See, et sa elad postapokalüptilises maailmas, ei tähenda veel, et sa ei peaks koolis käima! Märulikoolis on ühe õpilase kõige väärtuslikumaks asjaks tema jalgratas, millega kiirelt ülikoolilinnaku ühest otsast teise jõuda, sest jalakäijatel on oht kas korralikult pasunasse või - mis veelgi hullem - surma saada. Kogu kompotil on küll küljes see nüüdisaja kohustuslik 80ndate lembus (peategelane arvab, et ta on Star-Lord või miskit), ent jabur keskne idee on piisavalt värske, et vaataja tähelepanu konstantselt enda raudses haardes hoida. Larry Miller mängib muidu järjekordselt toda m*nni haridustöötajat, nagu igas kolmandas 1990ndate filmis. Guugelda ja Sa saad aru, mida ma mõtlen.

Kas verd on? Kooliõpilased jätavad endast harjumatult suure koguse laipasid maha ning jah, osad neist on verised.

Aga õudne? Mitte väga, pigem on naljakas.

"Vaimude lahkaja" (Suurbritannia, 2017)

"Vaimude lahkaja" on üks neist filmidest, mis paneb mind taaskord mõtlema, et äkki oleks aeg see Hollywoodi pläust kus see ja teine saata ning keskenduda pigem Suurbritannia kinole. Paranormaalseid nähtuseid uuriv detektiiv-professor Phillip Goodman on kogu oma elu pühendanud sellele, et igasugustelt müstikutelt-nõidadelt-selgeltnägijatelt vaip jalge alt tõmmata ning kummituste ja poltergeistide olemasolu võimalikkusele suur rasvane kriips peale tõmmata. Ühel hetkel satub ta vastamisi aga kolme seletamatu juhtumiga, mis isegi tema kõiges kahtlema panevad. Film läheb kohtadesse, kuhu ei uskunud seda minevat ning üllatusi jagub.

Kas verd on? Üks mees suunab enda poole pumppüssi toru. Mõned pritsmed ekraanile ikka jõuavad.

Aga õudne? "Vaimude lahkaja" ehmatab hetkedel, mida ei oska oodatagi. Vahel muutub film aga lausa nii kõhedaks, et tahaks tuled põlema panna (NB! Kinos ei soovita seda teha!)

Ei, väike poiss, see pole kanakoib! (HÕFF)

"KFC" (Vietnam, 2017)

Vietnami rõvefilm algab kaadriga, kuidas keskmisest rasvasem poolalasti härrasmees tuntud kiirtoiduketi kanakoiba järab ja kaks erinevat karastusjooki ühte topsi kokku valab. Järgneva tunni ja üheksa minuti jooksul muutuvad sündmused vaid veidramaks ja rõvedamaks. Tundub, et Vietnamis ei maksa inimelu mitte midagi ning tõenäosus, et iga teine meessoost kodanik haigeks perverdiks osutub, on äärmiselt kõrge. Vahepeal üritatakse siia-sinna poetada ka pisut sügavamat sümboolikat, aga need momendid kaovad sinna linnu (ja muu) liha mekkimise vahele ära.

Kas verd on? Jah, ja kõik see kuulub inimestele! Ühtegi kana filmi jooksul ei rapita.

Aga õudne? Veganite jaoks siiski horror, ülejäänutele segane ja igavavõitu linateos.

Jaga artiklit

1 kommentaar

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis