Arvamus

Eerik-Niiles Kross: Yana Toomil on õigus, et pronksiöö järel pole pea midagi muutunud (79)

Eerik-Niiles Kross, riigikogu liige (RE), 27. aprill 2018, 17:54
Pronksiöö 10 Foto: Alar Truu
Pronksiöö eelmise, kümnenda aastapäeva puhul kirjutas Yana Toom meeldejääva artikli "Me ei ole pronksiööd unustanud", mille põhimotiiv oli, et erinevalt "eestlastest", kes miskipärast peavad end pronksiöö "võitjateks", ei olevat "venelased" pronksiööd unustanud. Lisaks sellele kirjeldas artikkel muidugi hirmsat vägivalda "protestiva põlvkonna" suhtes.

Toom väidab sisuliselt, et venelased ei ole vägivalda unustanud, aga eestlased on.

Samal teemal

Toomil on õigus, et pronksiöö õppetunni põhituum peitub mäletamises. Kuid ta muidugi eksib kujutledes, et eestlased mäletavad toimunut kuidagi vähem kui venelased. Et eestlased ja eestivenelased mäletavad või arvavad mäletavat kõike seda, mida pronksmees justkui sümboliseeris, ikka veel täiesti erinevalt, selles seisneb meie probleemi põhituum.

Pronksiöö asetub eestlaste mälus pikka sündmuste ahelasse ja see ahel on ikka veel hoopis erinev eestivenelaste omast. 1939, 1940, 1944, 1941, 1949. Küsige valimilt eestlastelt ja eestivenelastelt, mida need aastaarvud esimesena meenutavad, ja te saate väga erinevad vastused.

Pronksiöö tegelik põhjus ei ole kevades 2007 ega isegi mõni aasta sellest varasemas ajas, kui hakati organiseeritud korras vene koolide lapsi 9. mail pronksmehe juurde viima. Pronksmehest kujundati Vene saatkonna, Keskerakonna, mõnede heausksete ja mõnede kuritahtlike aktivistide koostöös teatav eestivenelaste, vähemasti Tallinna venelaste sümbol. Ja kahjuks mitte neid ühiskonda siduv, vaid sellega vastandumist õigustav sümbol. Enn Soosaar sõnastas selle juba 2007. aastal nii: "Järjest suurenev arv mais ja septembris Tõnismäele lilli toojaid ei teadnud enam ka ise, keda nad õigupoolest mälestasid ja mis oli nende rituaalse käigu sügavam mõte. Monumendist oli tehtud üheaegselt nii suure võidu kui ka suurvene šovinismi, nii leina kui ka nõukogude nostalgia sümbol. Ühele tähendas see ühte, teisele teist, kolmas näitas kohalolekuga üles oma Eesti-vaenulikkust, neljas toetas Putini suurriiklikke ambitsioone, viies ja kuues otsisid pronksmehe jalamilt oma identiteeti."

Eestlased kannatasid pronksmehe välja niikaua, kui seal tõesti käisid veteranid ja nende omaksed, kes mälestasid oma sõda ja tähistasid oma võitu. Üsna võimatuks läks olukord siis, kui 9. maid pronksmehe ümber hakati tajuma kui Eesti vabariigi hävitamise aastapäeva tähistamist, kui "CCCP 4ever" ideoloogiast kantud ettevõtmist. Ei ole kahjuks oluline, et suure osa pronksmehe juures käijad seda ei pruukinud mõelda. Piisas vastavate sõnumite oskuslikust kommunikeerimisest agentide, kasulike idiootide, venekeelsete telekanalite ja ajalehtede kaudu. Ja ei leidunud ühtki eestivene poliitilikut, kes oleks söandanud vastu astuda Edgar Savisaare valitud kursile, et tema kaitseb pronksmeest Eesti natsionalistide vastu. Parasjagu kehastas neid peaminister Andrus Ansip.

Kogu keskerakondlik meedia pandi Ansipi ja temaga koos pea kõigi teiste eesti poliitikute natsideks värvimise sihis tööle.

Muidugi on kahju, et pronksmeest ei õnnestunud ära viia viisakalt. Aga ära viia ta tuli. Tema Tõnismäele jäämise tegid võimatuks osav infooperatsioon, mis muutis ta millegi vastuvõtmatu sümboliks. Kahjuks ka Eesti poliitikute suutmatus seda eskalatsiooni ette näha ja ära hoida. Eskalatsiooni õhutamises ja selle kaudu etnilise konfliktteema ülalhoidmine huvitas ehk ka mõnda eesti poliitikut taktikaliselt, ent Savisaart ja tema mõttemallide järgijaid, samuti muidugi Kremlit, huvitas see siis ja huvitab ka täna strateegiliselt.

11 aastat hiljem tähistab Yana Toom pronksiöö aastapäeva Europarlamendis Eesti kodakondsuspoliitika süüdistamisüritusega.

Eesti erakonnad üldiselt asjale suurt tähelepanu ei pööra.

Yana Toom kirjeldab oma läinudaasta artiklis värvikalt mõne D-terminalist tagasi tulnud mehepoja siniseks löödud silmi ja oma tütre šokki, et tema kooliõpetaja pani pahaks tema pronksmehe juures käimist... Ta ju targa inimesena on arvestanud, et selline jutt peab panema enamiku eestlasi kihvatama. "See ongi kogu vägivald, mida teil on ette näidata? Pluss segastel asjaoludel pussitatud Ganin? Siniseks löödud silmad, mille teenisite poodide rüüstamise ja politsei kividega loopimise eest, kuna tahtsite kaitsta Eestile 60 aasta jooksul tehtud vägivalla sümbolit?" Umbes nii võiks ju küsida. Eestlased mäletavad märksa kaugemale kui 27. aprill 2007. Ma kuulan iga aasta 9. mail poolpurjus venekeelsete nolkide lärmi ja mulle tuleb igasugu asju meelde. Näiteks kuidas minu Potma vangilaagris tapetud vanaisa surnukehalt enne auku ajamist ropendavad valvurid kuldhambaid välja kangutavad. Või kuidas mu isa pärast vangilaagrit elu aeg väga pikalt duši all käis, sest nagu ema ütles, "selle vene pasa mahapesemine ei õnnestu kunagi päriselt", või kuidas ma pidin laskma ennast Nõukogude piirivalvuril läbi otsida, et pääseda Hiiumaale oma isa majja.

Nende asjade ära unustamine ei aita meid edasi. Edasi aitab meid nende asjade ühine meeldetuletamine ja ehk ka andeksandmine. Vastastikku saab andeks anda asju, mis on meelde tuletatud, mitte mis on ära unustatud.

Yana Toom ja kogu tema taustsüsteem tegeleb kahjuks üha enam sellega, et äraleppimist ei oleks. Tegeleb sellega, et leida ja rõhutada mittemõistmist. Kahjuks on Toomil õigus, et "pronksiööst möödunud aja jooksul pole peaaegu midagi muutunud." Keskerakond teeb jätkuvalt pingutusi, et hoida eestivenelane nö kindlas kohas - ohustatuna, rõhutuna, õigustest ilma jäetuna - siis saab nende kaitsmisel heroilisust üles näidata. PBK, Stolitsa, venekeelne kool ja selle säilitamine, kõik töötab samas suunas. Eesti erakondadel pole endiselt jaksu vanade asjadega tegeleda. Venekeelne kommunikatsioon karjutakse EKRE poolt reetmiseks ja lõpuks on põhivalija olulisem.

Selle kunstliku vastasseisu aitab loodetavsti ühel päeval ületada venekeelsete poliitikute esileastumine, kes seavad oma ülesandeks kaitsta eestivenelasi Russki Miri, puutinluse ja yanatoomluse eest. Loodame, et nad ilmuvad peagi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee