Kommentaar

Ats Miller | Sõjad, lepingud ja näiline kindlustunne (1)

Ats Miller, kolumnist, 27. aprill 2018 17:31
Foto: RAMI AL SAYED
Meil on väga palju õppida Süüria konfliktist.

Enne seda oli meil palju õppida Ukraina konfliktist.

Ja enne seda Gruusia sõjast ja enne seda Tšetšeenia sõjast ja siis tegelikult rohkem kui pool sajandit, alates baaside lepingust – et kuidas toimib rahvusvaheline õigus ja kui palju on väärt Venemaa ja tegelikult kõigi suurriikide lubadused.

Suurriikidel on huvid. Kui sa pisiriigina tahad ellu jääda, tuleb korraldada asjad nii, et suured oleksid sellest huvitatud. Kui sa ainult lepingule loodad, siis võta arvesse, et seda ei lubata sul pärast isegi baraki seinale raamida.

Kõigepealt teatas USA president Donald Trump, et ta tahab USA väed Süüriast välja tuua. Tegemist on lõputu ja hea lahenduseta konfliktiga. Võib-olla on USA ka midagi õppinud eelmistest sõdadest, viimati Iraagi sõjast – üht rätipeade punti klobida pole üldse raske, asjad lähevad tõeliselt hapuks hetkest, kui sa avastad, et vastutad tohutu territooriumi ja seal elavate inimeste eest.

Rünnak ja ootuspärane vastus

Nagu tellimise peale tuli keemiarünnak. Süüria presidendil Bashshār al-Asadil oli keemiarünnakut vaja nagu pääsukesele sangpommi – asjad arenesid temale soodsalt ja selge, et keemiarünnak vihastab lääneriigid välja. Muidugi on võimalik, et ta ise või mõni ta jupijumal muutus liiga ülbeks, aga, kuulge, vastupidiselt üldlevinud arvamusele lootusetult lollid tegelased ikkagi riike ei juhi...

Edasine oli täpselt ennustatav – lääne avalikkus mõistis hukka ja nii edasi.

Ja siis oli vaja venelastel näidata, et seekord ei ründa te midagi, me laseme teie raketid alla.

Kes oleme meie siin, et tõejärgses maailmas vahet teha, kas keemiarünnak ikka toimus või mitte? Võib-olla on selle kohta vääramatud tõendid ja see on lihtsalt mõne ajakirjaniku kriminaalne laiskus, et ta kasutab asja illustreerimiseks aastataguse rünnaku fotosid? Ilmselt oskab ka Trump guugeldada (või täpsemalt muidugi tema abilised), võimalik, et tema kees üle selle koha peal, et teate, mina lasen rakette siis, kui mina tahan, ja venelastel pole siin midagi piiksuda.

USA ja tema liitlaste rünnak tuli. Võimalik, et mõni rakett lasti ka alla, aga enamik jõudis sihtmärgini. Need ei lahendanud midagi, kui välja arvata teatud teoreetiline võimalus, et Asad tõesti nendes teaduslaborites midagi keelatut kokku keetis. Tsiviilohvrite arv oli samuti märkimisväärselt väike. Palju olulisem on, et võtke ette ükskõik milline venelaste või mujal liikuv Vene õhutõrjerelvade laskekauguse kaart, ja selgelt on näha, et rünnakute sihtmärgid olid nende tööraadiuses.

Hele laks ja hale kisa, nagu poisipõlves öeldi? Suurbritannia on mures Venemaa võimalike vastusammude pärast – kardetakse küberrünnakuid haiglatele ja piinliku materjali avaldamist poliitikute kohta. Tore on aduda, et vähemalt mõned tegelased mõistavad Venemaad suurepäraselt.

Eesti maailmapoliitikas – vali liitlasi!

Aeg-ajalt on Eesti ajakirjandust jälgides tunne, et vene aeg on tagasi selles mõttes, et mingi seltskond on teinud oma südameasjaks morni järjekindlusega USA presidenti mõnitada. Iseenesest muidugi jätkusuutlik tegevus – see on lubatud iseseisvas Eestis ja küllap ka Vene võimu all.

Viimased sündmused näitasid taas, et USA-l on president, kes ei tee tühje sõnu. Loodame, et seda ei tule kunagi testida, aga kui tõepoolest algaks konflikt Venemaaga, on Donald Trump ainuke, kellele loota.

Praegu on aeg, kus tuleb kuulata ja lugeda, kes mida räägib või kirjutab, ja mõelda, kelle huvides ta sisuliselt töötab. Igasuguse skolastika selle üle, kas liitlaste rünnak oli mingi müstilise õigusega kooskõlas, võiks jätta kasulikele idiootidele. Süüria konfliktis on kõik loendamatud lepingud – olgu osapoolteks Süüria, NATO riigid, Venemaa, Türgi, Iraan või kes iganes – ammu muutunud väärtusetuks. Lähis-Ida on koht, kus suurvõimud üksteiselt mõõtu võtavad ja rahu seal ettenähtavas tulevikus ei saabu.

XX sajandi „korraloomiste” kurb kogemus on, et suurriigid saavad sõjalise jõuga midagi ära tehtud ainult siis, kui kohapeal on keegi, kes põhimõtteliselt on võimeline riiki valitsema. Kui ei ole, on kõige suurem tarkus leppida saavutatuga, ehk suure segaduse külvamisega, ja õigel ajal jalga lasta; Vietnam ja Afganistan on vast selle teesi kõige ilmekamad näited.

Eesti jaoks on kõige olulisem olla üle selle piiri, kus sisekonflikt võib Venemaale anda lootust, et siin võiks võimalik olla hübriidsõda – „moodsa” sõja liik, mis pole enam otseselt suunatud territooriumi anastamisele, vaid vastase nõrgestamisele, eesmärgiga kõige lõpuks jõuda mingi soodsa rahvusvahelise (ametliku või vaikiva) lepingu või seisundini. Erinevad NATO üksused ei paikne Eestis otseselt selleks, et Vene armee avalikule otserünnakule vastu panna. Eestis on NATO heidutus ja teatud mõttes võib isegi öelda, et USA on pannud end meelega sundseisu – mõlemad pooled teavad, et Eestisse tungimine on sõja kuulutamine NATO-le.

Nii et võib-olla on see küüniline, võib-olla alatu pragmatism, kuid väärtusi saab Eesti endale lubada niikaua, kui ta sellisena – iseseisva, eestlaste Eestina – olemas on. Viimased nädalad näitasid, kellega tasub sõber olla, kui asjad lähevad tõsiseks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee