Arvamus

Mart Soidro | EKRE esiletõusust ja kõrgliigakohast  (27)

Mart Soidro, literaat, 26. aprill 2018, 18:30
Foto: TH
Uuringufirma Kantar Emor erakondade populaarsusküsitluse tulemused tundusid esmapilgul jahmatavad. Mitte fakt, et aprillis toetas 30 protsenti vastanutest Reformierakonda ning IRLi ja Vabaerakonna toetus oli kõigest 5,8 protsenti. Mõtlema ja kukalt kratsima pani tõik, et EKRE on jõuliselt astunud Keskerakonna kandadele – toetusprotsendid on pjedestaalile jõudnutel vastavalt 19 ja 21,6.

Tuleb muidugi arvestada, et Kantar Emor saab oma tulemused vaid veebiintervjuude põhjal ja minu hinnangul on kõige varmamad sellistele küsitlustele vastama just EKRE valijad. Aktiivsed ja sihikindlad inimesed, kel rohkem aega internetis kõpitseda. Mõne küsitluse puhul (näiteks: keda tahate näha tulevase presidendi või peaministrina?) on nad suutnud Mart Helme toetuse tõsta suisa 70 protsendini. Pole paha, nagu tavatses öelda EKRE eelkäija, Rahvaliidu kunagine esimees Villu Reiljan.

Selle tähelepanekuga ei taha ma kuidagi naeruvääristada perekond Helme perepartei, kus suurema osa liikmeskonnast moodustavad siiski vanema generatsiooni maainimesed – endised sovhoosnikud ja kolhoosnikud! – edusamme.

Mis ripakil, see ära

Üks juhtus maal, teine merel.

Esimene on aastast 2013, kui Rahvaliit kaaperdas endale praeguse nimekuju. Vanemad inimesed ehk mäletavad, et 90ndate alguses kuulusid sellesse erakonda Enn Tarto ja Kaido Kama, aatemehed ning Eesti Kongressi ja Eesti Komitee taustaga inimesed. Seda ajal, kui praegune auesimees oli veel E(NS)V ülemnõukogu presiidiumi esimees. Pärast 1992. aasta valimisvõitu liitusid EKRE, Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit ning Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond Isamaaks. 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimi jäi ripakile, sest ükski heausklik ei tulnud selle peale, et nimi patenteerida. Samas Rahvaliidu maine muudkui langes ja 2011. aasta riigikogu valimistel kogus kunagine presidendipartei vaid 2,1 protsenti valijate toetusest. Midagi tuli ette võtta! Kaks aastat hiljem teataski toonane esimees Margo Miljand, et Rahvaliit valis EKRE nime seetõttu, et see oli vaba ja vastas rahvaliitlaste konservatiivsele maailmavaatele (ERR, 26.03.2013).

EKRE kunagine kirjutaja (praeguses mõistes peasekretär) Andres Heinapuu avaldas küll nördimust, et tõelised konservatiivid peaksid ajalugu austama ning mitte puutuma ajaloolist nime – paraku kõlas see üleskutse kurtidele kõrvadele. Nii saigi Saulusest Paulus, kuigi Bruno Saulil ja Toomas Paulil polnud selle protsessiga mingit pistmist.

Teisel lool, mis puudutab ripakile jäänud iPhone’i mobiiltelefoni Tallinki laeval Baltic Queen ja tollal infolauas töötanud wunderkind'i, ei hakkaks ma pikemalt peatuma. Maailma võimsaim personaalne nutiseade läks rahvakeeli öeldes 24. oktoobril 2014 internetiportaalis loosi.

Aga milleks meenutada neid vanu asju, mis on praeguseks vaid minevikuvarjud! Olgem ükskordki ausad ja vaadakem tõele näkku: miski ei tohiks peatada EKRE esikolmikukohta järgmistel riigikogu valimistel.

Kongressil kõlasid võitluslikud ja mobiliseerivad kõned, paljude jaoks pealtnäha teostamatud, aga miski siin ilmas pole ju võimatu!

Mart Helme ütles pärast kongressi „Aktuaalsele kaamerale“ antud intervjuus, et 21 kohta järgmises riigikogus on EKRE miinimumsoov ning tagasihoidlikumad soovid ei oleks ambitsioonikad (ERR, 22.04.2018). Martin Helme jäi mõni päev hiljem saates „Otse kümnesse” (TTV, 24.04.2018) õppejõud Linnar Priimäe küsimustele vastates küll veidi kimpu, aga lajatas lõpetuseks: „Kui me pärast järgmisi valimisi valitsusse ei saa, võtame ülejärgmistel valimistel riigikogus 51 kohta."

Vaja vaid tuntud nimesid

Seda kuuldes soovitasin mõttes NO-teatril, prokuratuuril, kohtutel ning konkureerivate erakondade ninameestel EKRE aadressil vähem ülbitseda. Kindralid, kelle selja taga on ustav ja motiveeritud sõjavägi, on Eesti poliitikas sisse võtnud auhinnalise kolmanda koha. Nad on teinud head tööd sinisilmsete seas, kes ootavad lihtsaid ja mustvalgeid lahendusi. Alkoholi- ja kütuseaktsiis madalamaks kui Lätis – anna aga tuld ja küta, palju tahad! Paneme piirid kinni ja lööme korra majja!

Meenub, et korra lubas majja lüüa ka Res Publica enne 2003. aasta valimisi. Sai parlamendis 28 kohta, aga koalitsioonipartnerid (Rahvaliit ja Reformierakond) olid vanas nii kinni ega lasknud uutel ideedel lennata.

Tihti tögatakse EKREt, et peale Isa, Poja ja Püha Vaimu (Arnold Rüütel) on erakonnas tegijad veel vaid Jaak Madison ja Henn Põlluaas.

Pink olevat hõre. Samas võime olla kindlad, et enne valimisi võtavad seal koha sisse nii mõnedki tuntud avaliku elu tegelased. Häältepüüdjad või tuulenuusutajad, kuidas soovite. Avastavad ühtäkki, et kõva käe ja jäiga jäseme poliitika on nende paleus. Nad jõuavad ka riigikokku. Aga mõne aja möödudes pettuvad oma ideaalides ja leiavad ennast lossi aknapoolsest reast.

27 KOMMENTAARI

k
Küll alles lihtsustab ja sildistab 28. aprill 2018, 15:09
Aga eks EKRE suur toetus on vastased ära hirmutanud ja pannud laimupaskville kribama. Aga mida rohkem sõimate, seda popimaks EKRE muutub, sest teiesuguseid tühikargajaid ei toeta ükski eestimeelne.
k
Killu 28. aprill 2018, 12:50
Mida sa ajad? Kolhoosnikud? Ma olen noor inimene ja igal juhul valin EKRE!
Loe kõiki (27)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee