Eesti uudised

Uus Tartu ülikooli rektor Toomas Asser orienteerub inimese ajus (36)

Margus Maidla, KesKus, 26. aprill 2018 14:07
Foto: Andres Tennus
Akadeemik ja värske Tartu ülikooli rektor Toomas Asser on küll sündinud Jõhvis (1954), aga selle linnaga teda suurt miski ei seo. Toomas käis legendaarses Nõo keskkoolis ning on pärit arstide suguvõsast. Toomas: „Minu vanemad olid arstid. Minu vanem õde on arstiks õppinud. Minu abikaasa on arst ja ka minu kaks vanemat last on arstid. Teisi hõimkondlastest arste pole mõtet hakata üles lugemagi…“

Akadeemik jätkab: „Kuigi käisin füüsika eriklassis, läksid meie hulgast konkreetselt füüsikat õppima üksikud. Tagantjärele vaadates ütleksin, et valitsev meeleolu oli pigem humanitaarne. Tõsi, mulle endale oli keskkooli lõpuks klaar, et arstiteaduskonda minek on üsna ühene variant. Ja juba siis oli soov spetsialiseeruda inimajuga seonduvale valdkonnale. Ma ei teagi, mis mõttekäigud ajus mind just selles suunas kallutasid!“

Samal teemal

Maavärina regioon Jaapanis

Ülikoolist meenutab Toomas teda ümbritsenud silmapaistvat õppejõudude-teadlaste kogukonda, kellelt tema oma esimesed arstiteaduse vaimuseemned noppis: professor Ernst Raudam, pikaaegne närvikliiniku juhataja; Toomase enda vahetu õpetaja, akadeemik Ain-Elmar Kaasik (vt Akadeemiline KesKus 9/2006); samuti professor Arvo Tikk ja dotsent Mait Mägi, kes olid äärmiselt tugevad teadlased ja ka praktiseerijad.

Pärast kandidaaditöö kaitsmist siirdus Toomas välislähetusse stažeerima ja viibis aastatel 1988–1989 Jaapanis Tohoku ülikoolis. Toomas: „Tohoku ülikool asub Tokyost põhjas, Sendai linnas. Kui 2011. aasta maavärinat ja sellele järgnenud tsunamit seostatakse eelkõige Sendaist lõunasse jääva tuumaelektrijaama Fukushima nimega, siis kannatada sai oluliselt ka Sendai – ajalukku on see sündmus läinud eelkõige Sendai maavärinana. Tohoku ülikool oli toona üks maailma aju-veresoonkonna kirurgilise ravi keskustest. Minu paljud teaduslikud ja kirurgilised lähenemised ulatuvad otsapidi just toonasesse perioodi. Näiteks sai kogetud täiesti uue lähenemise sündi, seda kutsutakse magnetentsefalograafiaks, mis on tänaseks arenenud väga oluliseks diagnostika- ja uurimismeetodiks. Mitmed Jaapani-perioodi kolleegid on jäänud sõbraks tänase päevani.“

Viljakat koostööd akadeemik Asseriga tunnustas ka Tohoku ülikool, sest aastal 1997 omistati Toomasele selle ülikooli medal.

Kahe sõja vahel

Toomas oli pikka aega Tartu ülikooli arstiteaduskonna neurokirurgia professor ja närvikliiniku juhataja. Ta on rahvusvaheliselt tuntud arstiteadlane ja väga olulise kliinilise valdkonna neurokirurgia sisuline ja ideoloogiline juht Eestis. Neurokirurgia on Eestis väga tugevalt arenenud ja sellel on Tartu ülikoolis väga pikaajalised ning viljakad traditsioonid. Nende algataja oli omaaegne maailmanimega korüfee professor Ludvig Puusepp. Puusepp saabus Eestisse aastal 1920 toonasest Petrogradist. Ta oli eestlane ainult isa poolt. Saabudes siia ta eesti keelt ei osanud, küll aga vene, saksa, inglise, prantsuse ja itaalia keelt. Eesti keele õppis Puusepp ära ruttu ja juba 1921 asutas ta Tartu ülikooli juurde närvikliiniku, kasutades oma teadmisi samalaadse asutuse asutamisest Peterburi ülikoolis.

Väärib mainimist, et toonane närvikliinik oli kahe maailmasõja vahel ainus sellele valdkonnale spetsialiseerunud kliinik terves Baltikumis ja Soomes. Puusepp oli ka iseseisva Eesti Vabariigi Teaduste Akadeemia üks kolmeteistkümnest liikmest.

Toomas: „Kuskil teaduses ei ole võimalik edasiminek ilma baasita. See õhkkond, mis on närvikliinikus läbi aastakümnete olnud ja mis tekkis juba professor Puusepa ajal, seda on väga hästi hoitud.“

Kui teised Teaduste Akadeemia arstiteadusliku taustaga kolleegid on peamiselt teadlased, siis Toomas ei väsi rõhutamast, et temale on praktiseerimine arstina äärmiselt oluline. Aastas teeb ta kuni 150 lõikust. Akadeemik Asser on rajanud oma teadusliku koolkonna ja ta on paljude tänaste Eesti arstide õpetaja. Tema otsesel osalusel toimus 2001. aastal struktureeritud närviteaduste doktoriõppekava käivitamine Tartu ülikoolis ja samuti organiseeriti Toomase juhtimisel 2009. aastal kliinilise meditsiini doktorikool.

Toomas tegeleb ajuhaiguste prognoosi mõjutavate molekulaarbioloogiliste ja psühhosotsiaalsete tegurite uurimisega. Koostöös Tartu ülikooli mitmete prekliiniliste instituutidega kombineerib ta oma uuringutes väga erinevaid tänapäevaseid geneetilisi ja biokeemilisi alusuuringuid, et ajuhaigusi oleks võimalik järjest varem diagnoosida.

Toomas on panustanud üheteistkümnesse teadusprojekti või -valdkonda, muu hulgas Parkinsoni tõve haigestumuse uurimisse Eestis. Akadeemik osales ka uue lähenemisviisi väljatöötamisel süstemaatiliseks geeniekspressiooni analüüsiks inimese närvisüsteemis. Eraldi väärib märkimist töö insuldi ja Alzheimeri tõve tekkemehhanismide uurimises, selle käigus loodi teleradioloogiline võrgustik Kohtla-Järve haiglaga, nüüdseks ka teiste Eesti haiglate ja Uppsala ülikooli neurofüsioloogia osakonnaga. Tartu ülikooli närvikliinik on olnud liikumapanevaks jõuks koepanga loomisel ja Toomas on olnud seotud nii selle tegevuse koordineerimise kui ka praktilise läbiviimisega. Koepank tagab teadustööks vajalikele koeproovidele eetilise tausta ning proovide optimaalse tehnilise töötluse teadustööks. Väljatoomist väärib ka ajukoe haiguste ravi võimaldamine, mille käigus hangiti ja rakendati kogu vajaminev aparatuur ning alustati Parkinsoni tõve ravi süvasimulatsiooni meetodil. Lisaks märgime akadeemiku tegevusest ära seljaajutraumade epidemioloogia ja hilistulemuste uuringud Eestis 1983–2007, lisaks on Toomas uurinud kiiritus- ja keemiaravi efektiivsuse parandamise võimalusi.

Toomase tegevust on peale Tohoku ülikooli medalile tunnustatud veel 2009. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna medaliga ja ka Eesti arstide liidu aumärgiga. Aastal 2011 omistati talle maailma kultuurinõukogu aukiri.

Kõvasti kultuuri, sealjuures igasugust

Toomas tunnistab, et alates kooliperioodist on ta olnud andunud Loomingu ja Loomingu Raamatukogu lugeja. Viimasel ajal loeb ta aga ilukirjandust vähem ja pisteliselt ilma žanrilise eelistuseta. Samas tunnistab ta, et biograafiad teda peale mõne üksiku erandi väga ei paelu.

Ent muusika kuulamise – ja tegemise! – koha pealt on ta üle keskmise aktiivne.

Rääkides näitekunstist, möönab Toomas, et kuigi kooli ja ülikooli päevil oli periood, mil ta praktiliselt kõik hooaja etendused Vanemuises ära vaatas, siis praegu peab ta end kõvasti sundima, et Eestis teatrisse minna ja kui seda teeb, siis eelistab Tallinna teatreid. Toomas: „Olen regulaarne Pärnu ja Saaremaa ooperifestivalide külastaja ja ka Stockholmis on viimasel aastal teatris käidud, näiteks Mozarti „Võluflööti“ kuulamas.“

Kujutavat kunsti käib Toomas meelsasti välislähetustel olles kaemas muuseumides ja galeriides ning Eesti loojatest on ta suur Peeter Mudisti austaja.

Ühe arstide tegevuse definitsiooni järgi peavad just doktorid tegema korda selle, mille jumal on nässu keeranud. Toomas möönab, et olles küll ristitud, on ta siiski sügavalt mitteusklik. Ent kirikuid kui sakraalarhitektuuri suurepäraseid näiteid meeldib talle külastada ja vaadata. Toomas tunnistab muiates: „Me elasime Tartus Pauluse kiriku kõrval ja mul siiamaani kumisevad kõrvus pühapäevahommikused kirikukellad.“

Sovetiaegne mentaliteet ja noored

Sportimise koha pealt tunnistab Toomas, et võistlussport pole talle kunagi meeldinud, aga kord või paar nädalas üritab ta kas joosta, jalgrattaga sõita või suusatada: „Meil, kirurgidel, on hea füüsilise vormita tegutsemine suisa mõeldamatu. Näiteks peame kaunis tihti olema absoluutselt täie tähelepanuga staatilises poosis mõnikord 6–7 tundi jutti.“

Gurmaanlusest: „Pean tunnistama, et ma söön valikuta. Olen kulinaarselt väga katsetamisaldis inimene. Näiteks Jaapani perioodi meenutades ei meenu mulle ühtegi korda, kui mõni toit ei oleks sobinud. Alkoholi suhtes ei ole ma mingi eitaja, aga mulle ei ole väga vastuvõetavad õlled ja kanged alkoholid. Mulle meeldib hea veinivalik meie poodides, kuid ma ei ole ka nende osas, nagu toidu suhteski, väga pretensioonikas. Mingiks veinispetsialistiks ma ennast ei pea.“

Toomas usub, et see, kuidas Eestis on demokraatia arenenud, ei anna põhjust rahulolematuseks. Eriti kui vaadata kitsamalt meditsiini ja ravisüsteemi, on akadeemiline pool seal teinud kolossaalse hüppe ning meditsiiniteenused ja nende kättesaadavus on arenenud silmapaistval moel.

Mis aga muret teeb? „Ma ei tea, kas see on tingitud minu vananemisest, aga ma leian, et kohati on tänapäeva uuel põlvkonnal, kes seda 20 aasta tagust riigiformatsiooni näinudki pole, rohkem sovetiaegset mentaliteeti, kui oli meil omal ajal. See väljendub teatud kaeblemises ja oma mina tähtsustamises: mul on õigus sellele ja tollele. Sisemist viisakust ja väärikust jääb väheks. Võib-olla on see tingitud meie sõnavabadusest, et igaüks arvab, et võibki ükskõik mida välja öelda hoolimata väljaöeldu sisukusest. Minu arust on see probleem – ja häiriv probleem.“

AJU KEERULISUSE ASTMED: Mida toob oma uurimissuundadest välja akadeemik Toomas Asser ise?

Toomas: „No Parkinsoni tõve uuringud on kindlasti üks oluline asi. Minu ühest doktorandist, kolleeg Pille Tabast on selle valdkonna uuringute liider saanud ja tema uurimisgrupp teeb väga laiahaardelist ja head teadust. Mina olen rohkem keskendunud Parkinsoni tõve kirurgilisele ravimeetodile. See ei ole rakendatav kõikidele haigetele, vaid esinevad väga konkreetsed eeltingimused, mil seda haigust saab kirurgiliselt ravida. Kuid efekt on märkimisväärne.

Teine minu jaoks oluline uurimissuund on ajukasvajatega seonduv. Kuna kasvajate vorme on väga erinevaid, siis oleme keskendunud ajusisestele vormidele, mida kutsutakse ka glioomideks. Tuues siia juurde nüüd personaalse meditsiini dimensiooni, siis olen veendunud, et ajukasvajate ravi edasine tõhustumine ei sõltu enam kirurgilistest edasiarendustest, vaid võtmeks saab olla ainult keemiaravi, sealhulgas just personaliseeritud keemiaravi. Loodetavasti on siin lähikümnendil läbimurdeid oodata.“

Parkinsoni tõve uurimustes otsis Toomase teadusgrupp vastuseid tõve levimis- ja haigestumismäärade kohta Eestis võrreldes teistes indoeuroopa populatsioonides saadud tulemustega. Uuriti, kas kõrgem esinemissagedus linnaelanike hulgas on tingitud keskkonnast. Parkinsoni tõve epidemioloogiline uuring viidi läbi Eestis üleüldse esmakordselt. Kesknärvisüsteemi kasvajate epidemioloogilise uuringu käigus leiti esmaste kasvajate haigestumus ning elulemus Eestis, võrreldi saadud tulemusi teiste uuringute andmetega, toetudes kaasaegsele patomorfoloogilisele klassifitseerimisele. Võrreldes teiste riikidega, selgus, et Eesti ellujäämisnäitajad on mõneti halvemad, eriti paari vähivormi puhul.

Artikkel ilmus 10. novembril 2012 ajalehes KesKus. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee