Et Eestis valiti rahvuslooma, sai enamik meist teada alles äsja, kui hunt võitjana välja kuulutati. Tegu polnudki rahva arvamuse väljaselgitamisega, sest otsuse langetasid 20 asutust ja ühendust isekeskis – umbes nagu viimaste presidendivalimiste tagatubade lõppvaatus. Jahimeeste kodulehel olnud hääletus läks sedavõrd käest ära, et tuli sulgeda ja tulemused jäidki välja selgitamata.

Kui spetsialistid eelistasid hunti, siis rahvas eelistanuks siili. Kuna vähemuse otsusega valiti mõnusa podiseva okaskera asemel rahvusloomaks külmalt kalkuleeriv murdja, siis sellega oleks justkui püsiv konflikt edasiseks sisse programmeeritud. Seda enam, et möödunud talvel hoidsid pinget üleval uudised inimeste lähedale tükkivatest sutest ning talupidajatele on murdmistööd tegevad hundid pidevaks nuhtluseks ja majandusliku kahju tekitajaks.

Tagatipuks on hunt rahvajuttudes pigem juhmard, kelle kulul kaval rebane nalja teeb. Kes ei teaks lugu, kuidas naiivne hunt rebase juhatusel jääaugust sabaga kala püüdis ja selle eest peaaegu eluga maksis. Üldteada on seegi, kuidas siil Kalevipojale põõsast serviti löömise õpetussõnu jagas. Hunt võib olla küll metsa sanitar, aga rahvasuu ütleb ikka, et ära usu hundi juttu.   

Haldusreformi ajal lasi Kanepi vald rahval oma kodulehel omavalitsuse uut vappi valida. Seitsmest kandidaadist võitis ülivõimsalt, 76protsendilise toetusega kanepilehe kujutis. Et rahvuslooma valikul korraldajad rahva arvamust teada ei tahtnudki, jääb kergesti mulje, et võitja oli teada juba enne konkurssi. Et rahval ei jääks taas tunnet, et tema arvamusest astutakse lihtsalt üle, võiks rahvuslooma kõrval nimetada siili rahvaloomaks, kuid see rõhutaks ametliku ja avaliku arvamuse vastuolu veelgi.   

Meil on ju üks rahvusooper, mille tegevus on reguleeritud suisa seadusega. Meil on ka 1962. aastast suitsupääsuke kinnistunud ühisteadvusse rahvuslinnuna, kes troonis koguni 500kroonisel rahatähel. Ühelt poolt ei tasuks oma valdkonna parimate väljaselgitamist tänapäeval liiga tõsiselt võtta, teiselt aga annab rahvustiitel asjale justkui riikliku mõõtme. Sestap võib kriitilisel toonil küsida sedagi, kes andis ühele kitsale ringkonnale voli rahvustiitli usurpeerimiseks. Demokraatlikus riigis võib aga õnneks igaüks ise nimetada oma rahvuslooma. Kellele ema, kellele tütar; kellele hunt, kellele siil.  

Jaga artiklit

10 kommentaari

J
juhan  /   14:11, 30. apr 2018
Kahjuks assotsiatsioon on Wolfsschanze, oletan et teate mis see oli
N
nonoh  /   06:00, 26. apr 2018
no kes siis veel kui mitte hunt, kes luusib juilgesti inimese elupaikade ümber, tuleb meile lausa koju. Sest lageraie-langid aina laienevad ja looduslikult tuhandeid hektareid territooriumi, mida hunt vajab normaalseks eluks, väikeses peahi enam Eestis pole. Vaevalt et ta lepib meetrikõrguse võsaga. Las tulla siis meie rahvusloomaks. Mets meie rahvusasi ei ole, see tuleb rahalks ja vineeriks teha.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis