Kommentaar

Mart Soidro | Isamaa ilu hoieldes (2)

Mart Soidro, literaat, 19. aprill 2018, 18:21
Foto: TH
Isamaa ja Res Publica Liidu laiendatud eestseisus otsustas esmaspäeval, et erakonna uueks nimeks saab Isamaa. Kui volikogu nimemuutuse kinnitab, võib kanda Res Publica ajaloo kolikambrisse. Samale riiulile, kus juba aastaid koguvad tolmu ERSP, Koonderakond ja Rahvaliit.

Nimemuutus üksi ei tähenda midagi. Vaja on ka tegusid ja muidugi inimesi, kes seda nime kannaksid. Tunnistan ausalt, et seda lugu on mul natuke raske kirjutada – objektiivsusest võib jääda vajaka, kuna kuulusin Isamaasse aastatel 1992–1994. Aga ma olin seal siiski teise ešeloni mees, erinevalt näiteks sel teemal esimesena sõna võtnud Ott Lumist, Res Publica kunagisest peasekretärist ja peaminister Juhan Partsi sisenõunikust. Praegusest suhtekorraldajast ja poliitikaanalüütikust, kes tabas esimese lasuga märki: „Mõte on anda välja signaal, et kui sa otsid konservatiivset valikut, siis parem vali originaal, mitte koopia“ (ERR, 17.04.2018).  

Kui 1991. aasta sügisel moodustati uutest ambitsioonikatest tulijatest valimisliit, oli valida kahe nime vahel: Isamaa või Isamaaliit. Isamaaliit ei sobinud EÜSi Tõnissoni poistele puht pragmaatilistel kaalutlustel seoses vaikiva ajastu ja Konstantin Pätsiga. Kujutan elavalt ette, kuidas tollal Koonderakonda kuulunud Jaak Allik oma õe õpilaste üle oleks aasinud.

Aga vastu päid ja jalgu saime sellegipoolest, sest kõik konkurendid, kelle hinges oli kübekegi isamaalisust (või kadedust?), tundsid ennast puudutatuna. Tagantjärele tark olles ja veidi nalja visates võinuks ju 1992. aasta valimiste peakonkurendile, peaasjalikult koonderakondlastest koosnevale valimisliidule Kindel Kodu soovitada nime Kodumaa. Aga see vist tähendanuks kindlat kadu. Pealegi läks samanimeline väliseestlastele mõeldud nõukogude propagandaleht juba 1991. aastal hingusele.

Isamaa 1992. aasta üldnimekirja esikümnest (Karin Jaani, samuti kahjuks juba kadunuke, oli alles 17.) on elus veel seitse. Keegi neist ei tegele enam aktiivselt poliitikaga.

Aga üldnimekirjas oli 11. kohal Jüri Luik ja 12. Mart Nutt. Teenekad poliitikud, kes on jäänud isamaalasteks ka kurjade ilmade kiuste. Kahe peale kokku juba vanemad kui 27. mail 1923. aastal sündinud Henry Kissinger. Nojaa, Luige ja Nuti roll Isamaasõjas oli muidugi mõõtmatult väiksem kui Kissingeril Vietnamis.

Mart Laari esimest valitsemisaega (loe: verd, higi ja pisaraid) nägime hiljuti Kiur Aarma ja Raimo Jõeranna dokumentaalfilmis „Rodeo”. Sõda laastas vastaspooli ja tulemus oli järgmistel valimistel näha: kui esimestel taasiseseisvusjärgsetel parlamendivalimistel sai Isamaa 29 ja ERSP 10 kohta, siis 1995. aastal oli parlamenti pääsejaid „mõnevõrra” vähem: Isamaa ja ERSP Liit sai riigikogus kaheksa ja Parempoolsed viis kohta (viimased ületasid 5%-lise künnise ülinapilt, 18 häälega).

Mart Helmel, kes kõiki valetamises süüdistab, on lühike mälu, kui ta teisipäevases saates „Otse kümnesse” väitis, et Isamaa toetus on püsinud pärast kõikvõimalikke ühinemisi kuue-seitsme protsendi peal. 1995. aasta detsembris ühineti ERSPga ja 1999. aasta valimistel saadi 16% häältest ja 18 kohta parlamendis. Härra Helme peaks ju mäletama, kes seejärel valitsuse moodustas?

Aga liigume ajas edasi! Isamaaliit ja Res Publica olid enne 2006. aasta ühinemist mõlemad täbaras seisus (Isamaaliitu toetas seitse, Res Publicat vaid kaks protsenti valijatest), aga aasta hiljem saadi parlamendivalimistel 19 kohta.

Miks oli vaja ühineda?

Samas olen sama meelt kriitikutega, kes väidavad, et selle monstrumiga võideti küll lahing, kuid mitte sõda. Miks oli Isamaaliidul vaja panna leivad ühte kappi sellise kehvikust usklikuga, kes pärast 2003. aasta valimisvõitu kirikus palvetamas käis? Vastan: selle taga oli raha ja vanade isamaaliitlaste haldussuutmatus. Mõelge ise, ühinemise ajal oli Res Publical riigikogus 28 kohta ja riigieelarvest neli korda rohkem raha saada kui kampsunitel. Pealegi olid pool põlvkonda nooremad mehed suutnud luua maapiirkondades korralikud allorganisatsioonid. „Kohalikud ettevõtjad”, kel puudus küll au- ja häbitunne, kuid kes olid aktiivsed organiseerimistöös.

Pisar tuleb silma, kui vaatan Res Publica liikmeid, kes 2003. aastal parlamenti valiti. Reet Roos, Elle Kull, Ela Tomson, Nelli Kalikova – üks nimi ilusam kui teine! Sellest jõugust tegutseb veel poliitikas justiitsminister Urmas Reinsalu, riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants, endine rahandusminister Sven Sester ja väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Viimast kutsutakse hellitavalt aknaaluseks, aga Vene ajal oleks teda süüdistatud hulkurluses.

Kui vaadata IRLi riigikogu fraktsiooni, siis Res Publica taustaga inimesi leiab sealtki: Priit Sibul, Aivar Kokk ja Andres Metsoja. Kas järgmistel riigikogu valimistel koostatakse valimisnimekiri tõmbeluku meetodil ja äraspidisel moel, nii et Sibul ja Kokk on Luige ja Nuti vahel, seda näitab aeg. See oleks muidugi koomiline, kuid praegu ebaoluline.

ERRi tellitud ja eile avaldatud Turu-uuringute ASi küsitlus näitas IRLile aprillis neljaprotsendist toetust. Vabaerakonnal oli see number kolm. Valimisteni on jäänud vähem kui 11 kuud. Jõuaks veel leivad ühte kappi panna. 

2 KOMMENTAARI

a
Alko Hoolik 19. aprill 2018, 23:39
See tekst on soga. Lihtsalt sonimine, millest pole vôimalik aru saada. Alus, öeldis, sihitis, määrus, rindlausesse koma. Ajalehes peaksid töötama kirjaoskajad ja kained.
r
reeturi saatus 19. aprill 2018, 19:05
Isamaamüüjad on oma nime täis teinud.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee