Eesti uudised

Kellele kuulub lemmikloom, kui tema omanik sureb?

Koer nuttis ja ootas: peremeest ei tulnudki (36)

Anett Rannamets, 19. aprill 2018, 00:14
PIKAKARVALINE TALUPEREMEES: Koer Harita karjatas talus lambaid ja peletas eemale kanavargaid.Foto: Erakogu
Vana mees kaotas õnnetult kukkudes elu. Koer nuttis kolm päeva haledalt maja ukse taga ja ootas, et peremees välja ilmuks. Peremees aga ei tule enam kunagi.

Tallinna külje all Tähetorni kandis on talu, kuhu jõudmiseks peab sõitma läbi labürintse tööstusmajade hoovi, mööda mudast ja auklikku teed. Linnakära jääb seal selja taha. Põllul seisab üksik maja, ümbritsetud aiaga, mille sees on trobikond pügamata lambaid ja paar-kolm tallekest.

Esialgu jääb märkamatuks, et koduloomi on ses aias veel. Kostab summutatud kiremine – kanad ja kukk! Nemad toimetavad omaette kasvuhoones, sest parajasti pole kedagi, kes nende isepäisusel silma peal hoiaks.

Veel poolteist kuud tagasi töötas talus sulane Georg, kes valvas maja, kõpitses remontida ja söötis loomi. Georg oli 73aastane, kui ta õnnetul kombel suri.

Georgi parim sõber, lammaste karjataja ja rebasevalvur, kaukaasia lambakoer Harita nuttis kolm päeva pärast peremehe surma talumaja ukse taga, lootes, et mees välja ilmub. Siis hüppas koer üle aia ja pani plagama.

Kiip juhatas koera müüjani

Samal teemal

Tähetorni terviseradadelt leidis koera sihitult uitamas tütarlaps, kes teadis, et ainuõige on loom varjupaika toimetada – nii saab peremees ta kätte. Korralikult kiibiga varustatud Harita veetis varjupaiga katuse all kolm päeva. Selle aja jooksul leidis varjupaik registrite kaudu üles naise, kes tegeleb kaukaasia lambakoerte tõuaretusega ning kolm aastat tagasi Georgile kutsika müüs. 

Kuna omanik koera otsima ei tulnud, sõitis koertekasvataja varjupaika ja viis looma enda juurde Rakverre.

Kui taluomanik Rustam ühel päeval pärast Georgi surma loomi toitma läks, märkas ta, et koer on kadunud. Selleks ajaks, kui Rustam otsingutega varjupaigani jõudis, oli koer juba Rakverre viidud.

Rustam ja koerakasvataja on omavahel suhelnud, kuid mõlemad keelduvad põikpäiselt karvasest sõbrast niisama loobumast. Rustam usub, et koer peaks edasi elama seal, kus on üles kasvanud ja kus on tema harjumuspärane keskkond: talu, lambad, kanad. Taluomanik otsib uut sulast, kes võiks tema arvates ka koera eest hoolitsemise üle võtta.

Koerte aretaja on aga seisukohal, et kuni pole teada, kas Georgi ametlikel pärijatel on huvi koer endale võtta või mitte, jääb Harita tema juurde, sest talus loomi vaid toitmas käiv inimene ei ole koera omanik.

LAMBAD ALL PAREMAS NURGAS: Taluhoovis liiguvad ringi lambad, taamal on näha kasvuhoonet, kus elavad kanad ja kukk.Foto: Erakogu

Koer kuulub ametlikult pärijale

Paraku on olukorda lahendada keeruline, sest Georg Rustamile oma sugulastest ei rääkinud ning paistis, et suhted perekonnaga olid jahtunud. Mitte kunagi ei maininud ta ühtki nime. Oli vaid tema ja tema parim sõber koer.

Kui sugulased ise endast märku ei anna ja koera elukoha küsimus jääb siiski õhku, peab taluomanik Rustam pöörduma tsiviilkohtusse. Sedasi saavad Harita elukoha üle vaielda kõik osapooled: koera aretaja, taluperemees ja sugulased. Seniks jääb Harita aga kasvataja juurde.

KUUDIS PUHUB VAID TUUL: Kaukaasia lambakoer Harita elab nüüd hoopiski Virumaal.Foto: Stanislav Moškov

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee