Uudised

"Sõber, kuhu pista see flööt?" 

5. september 1997, 00:00

Mõtisklus
TEET KALLAS

Seegi on üks vana lugu: natuke naljakas, natuke kurb ja õige pisut õpetlik.

See juhtus ajal, kui elu oli muidugi palju halvem, aga sõprus vist veidi kallim kui nüüd. Aga võib-olla tundub see mulle ainult nii. Ilmselt sel lihtsal ja nukral põhjusel, et olime siis palju nooremad, mu sõbrad ja mina...

Oli veebruari lõpp ja me istusime kolmekesi laua taga: vennad Tuulikud ja mina ka. See polnud niisama istumine, see oli kaksikute 33. sünnipäev. Kuidas see nii juhtus, et olin sel korral nende ainuke külaline, jäägu vendade mäletada ja täpsustada.

Mina oletan, et see johtus nende loomupärasest tagasihoidlikkusest. Äkki ka sellest, et suhteliselt värskete tallinlastena (või polnud Jüri siis veel sedagi?) eelistasid nad enda seltsis näha meest, kel kasvõi natuke saarlase verd soontes. Minul seda isaliini pidi tõesti on, kuigi Saaremaale lasti mind nagu teisigi kehvemaid eestlasi mandrilt vaid tsooniloaga.

Niisiis istusime kolmekesi väikeses Mustamäe köögis Retke teel, kaks saarlast ja üks tingsaarlane. Kolm suhteliselt noort ja väga kategoorilist kirjanikku. Nagu tol karmil ajal kombeks, rääkisime ka sel pidusel jõudeõhtul ennekõike tööasjadest. (Väidetavasti püüavad uuemad ja targemad põlvkonnad neid teemasid vabal ajal vältida, pealegi on ju pooled asjad ärisaladused).

Me rääkisime endist, aga ka teistest suure Saaremaa suurtest kirjanikest: Mälgust ja Hindist, Vaarandist ja Smuulist, Uustulndist ja Tennovist.

Jah, sest meie kõigi hea sõber Endel Tennov. päritolult ja keelepruugilt küll virukas, elas tollal Kingissepas Lenini tänaval. (Neid ridu kirjutades avastasin, et ei teagi, kuidas kõlab Kuressaares selle tänava õigeks ennistatud nimi. Pärast seda, kui mandri-Eestist võõrdunud saarlased ka iseseisvuse saabudes jätkasid lausa vabatahtlikult Nõukogude piirivalve vahtkonda, haihtus ka minu pürg vähemalt kord aastas külastada isa sünnisaart. Nii pole ma seal enam vist pool tosinat aastat käinudki.)

Tänaseks vist juba natuke unustusse vajunud Tennovist olen paaril puhul riivamisi kirjutanud. Tennovist ei saa meie põlvkonna kirjarahvas küll üle ega mööda! Ta oli hea proosakirjanik ja koloriitne inimene, kellega alatasa juhtus asju, mida teiste inimestega ei juhtu.

Aga sel õhtul me Endli imepärastest seiklustest ei rääkinud - me rääkisime tema novellidest. Enda kohta olime juba otsuse teinud: oleme novellikirjanikud küll, Valton on muidugi parem ja Vahing on ka kõva käsi, Unt tuleb ehk ka kõne all. Aga nii või teisiti, jätkata tasub meilgi! Endlist, kellest teadsime, et oli teine parajasti siinsamas Tallinnas kirjastusasju ajamas, rääkisime nii: äi-äi, vanal on ju mõned päris head jutukesed ja süz^eed, seda ei saa eitada mitte. Aga need on kuidagi liiga pingule tõmmatud ja ülemäära sotsiaalsed. Võiksid nagu peenemad olla. Näe, isegi kolkaküla kummitus on tal sindril täiesti sotsiaalne! Nii et kirjutagu parem realistlikke romaane. Sest novell, see on midagi nii erilist, midagi õhulist! See vajab erilist kaasasündinud musikaalsust.

Mina ütlesin veel nii: poisid, novelliga on nii nagu flöödipuhumisega - sa kas saad sellele hääle sisse või ei saa. Ja alles siis on mõtet hakata oma meloodiat otsima. Väga tark jutt, eks?

Aga muidugi oli see vaid üks meie paljudest karmidest meestejuttudest kutsemeisterlikkuse teemal seekord, kirjanduslike kaksikute Kristuse-ikka jõudmise päeval. Akna taga seisis tumesinine ja niiske Mustamäe öö, puuoksad õõtsusid tänavalaternate ees, aeg lendas ja ükskord kaotasime ohutunde. Me hakkasime omavahelist reitingut välja selgitama.

Seda poleks küll vaja olnud. Tõsise, sügava ja mis peamine, eduka sõjateemalise romaani autor Ü. Tuulik andis J. Tuulikule ja T. Kallasele karmi hinnangu: andekavõitu kujud, aga liiga kerglased. Ühesõnaga: kirjanduslikud vurled. Üks kirjutab üles Abruka lorajutte, teisel uitavad igasugused võlurid ja poolpaljad plikad tobedaid tempe tehes mööda paljukannatanud isamaad.

Sõna sündis sõnast, väide väitest ja selle õhtu esimene vaatus lõppes Ü.T. ajaloolise hinnanguga: tegelikult on kaksikud hoopis J.T. ja T.K., mina nii kergemeelses seltskonnas enam viibida ei taha!

Teine vaatus toimus juba Mustamäe teises servas, minu köögis. Vahtisime Jüriga tõtt ja otsustasime, et jätame omavahelise kirjandusliku jõuvahekorra igavesest ajast igavesti välja selgitamata. Aga mis Tennovisse puutub, siis tema puhul jäi seisukoht samaks: Endli flööditunnetus jätab soovida. Nii jäigi. Kaksikute sünnipäev oli selleks korraks otsas.

Kolmas vaatus toimus umbes nädala pärast. Kaasa äratas mind kell kolm öösel ja ütles pahaselt: "Endel helistas."

"Jah? Mis tal juhtus?"

"Ei tea, seekord vist mitte midagi. Aga ta oli väga endast väljas."

"??"

"Ta palus sinult küsida, kuhukohta ta selle flöödi peab pistma, kas vasakusse kõrvaauku või hoopis... saad ise aru, mida ta silmas pidas."

Olin unine ega saanud üldse millestki aru.

"Mis pagana flööt?"

"Kust mina tean? Oh teid kirjanikke ja teie jamajutte! Endel palus tungivalt küsida - sõber, kuhu pista see flööt?"

Selline oli siis ühe ausa kirjaniku, sõjas käinud ja saatusest vintsutatud mehise mehe öine töömure pärast seda, kui ta oli kusagilt meie kindlasti natuke ülekohtusest muljest kuulda saanud.

Mure flöödiheli puhtuse pärast oli siis suur. Olin siis noor ja piisavalt enesekindel. Tookord teadsin sellest "flöödist" küllalt palju. Enda meelest muidugi.

Kui aga keegi minult täna midagi sellist küsiks, jääksin vastuse võlgu. See ei tähenda, et tõelist ja võltsimatut "flöödiheli" kusagilt ei kostaks. Kostab küll, ja isegi mõnest eesti novellist.

Oleks vaid kuulajaid. Oleks vaid hoolijaid.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee