Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi algatusel Süüriale tehtud sihtrünnaku puhul oli esimeseks kaasaminejaks Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja kolmandaks osapooleks Suurbritannia peaminister Theresa May, kes veel neli päeva varem ootas piisavat tõestusmaterjali keemiarünnaku kohta. 

Rünnaku järel on seda toetanud enamik riike ja ikka jutuga, et Assadi režiim kasutas väidetavalt keemiarelva. Viimasele oodatakse nüüd rahvusvahelise agentuuri OPWC ehk Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni ametlikku kinnitust, sest tolle esindajad jõudsid väidetavasse kuriteopaika – Douma linnakesse. Kas sealt tagantjärele midagi leitakse, pole teada. Ent sama hästi tuleks küsida sedagi, et kui kolmik pommitas väidetavaid keemiarelvatehaseid ja ladustamispaiku, siis kas ei kardetud näiteks ohtlike mürkainepilvede teket?

Assadi mahavõtmist enam ei nõuta

Äsjaviidatud probleemid mõjuvad teisejärgulistena, kui pisutki süüvida uude olukorda, mis on nüüd suurriikide vahel. Alustaks sellest, et ründasid lääneriigid, ent kokkuvõteteks tegi suu esimesena lahti Moskva. Kindral Rudskoi kinnitusel suutis Süüria õhutõrje nende suunas tulnud 103 raketist hävitada 71 ehk kaitse oli väga kõrgel tasemel. Hiljem Pentagoni nimel esinenud kindral McKenzie aga kinnitas, et kõik liitlaste teele saadetud 105 raketti tabasid märki ja et vastane ehk Süüria õhutõrje suutis neile reageerida vaid 40 raketiga. Osalt koguni pärast seda, kui liitlaste raketid olid oma töö juba teinud. Kuula, kuidas tahad, aga selge on see, et kumbki pool vassib.

Samas tuli veel rünnaku eelõhtul teade Prantsuse presidendi telefonikõne kohta Venemaa presidendile Vladimir Putinile, mis lõppes kummalise koostöö mainimisega. Laupäeva lõunal teataski Prantsuse kaitseminister seda, mida võidi juba eeldada – nimelt oli Pariis edastanud Kremlile kogu rünnakukava ja nii jõudsid süürlased viia kõik oma inimesed ära, kuhu vaja ja seada raketitõrje paika seal, kus vaja. Seetõttu puudusidki niivõrd mastaapse rünnaku puhul praktiliselt inimkaotused. Kerkib loogiline küsimus – mis pagana rünnak see siis üldse oli, kui kõik asjaosalised ehk ründajad ja rünnatavad teadsid, mis ja millal tuleb, ning jõudsid vastavalt käituda? Tore, et säilitati paljude süürlaste elud, ent milleks seda rünnakut siis üldse vaja oli?

Nii nagu mitu korda kinnitatud – hoiatuseks keemiarelva kasutamise pärast. President Trump vandus veel mullu, et talle tähendab see punase joone ületamist – mida ta kinnitas raketilöögiga ka 7. aprillil 2017, ja kuna 7. aprillil 2018 sündis sama Doumas, tuli uus ja juba kolme riigi raketilöök. Päris uus asi on aga see, et võrreldes mullusega ei seo Washington, Pariis ega ka London Süüria küsimuse lahendamist enam Süüria presidendi Bashar al-Assadi võimult kõrvaldamisega. Ka pühapäeval lisatud hoiatus – kasutad uuesti keemiarelva, saad uued raketid – ei sisalda nii-öelda lisana nõuet president maha võtta. See aga tähendab Venemaa hoiaku, et Süürias on võimalik olukord kontrolli alla saada üksnes praeguse režiimi kaasalöömisel, omaksvõttu lääneriikides. Sestap pole ka ime, et Venemaa positsioone Süürias ei rünnatud ja tuli välja, et isegi USA saadik Moskvas oli sedasama lubanud!

Moskva on kohal, et jääda

Nagu teada, tuli Venemaa oma liitlasele Assadile sõjajõududega appi septembris 2015 ja on nüüdseks oma kanna Süürias lepingutega kinnitanud 49 aastaks. Kui aga rääkida Moskva taktika pealejäämisest Süüria konflikti lahendamises, siis algas see Aleppo vabastamisega valitsusvägede poolt ja niinimetatud de-eskaleerimise tsoonide moodustamisega. Lahendused aga tuletavad kangesti meelde Venemaa ja Türgi sõdu 19. sajandil, kui Venemaale mitte alluda soovinud rahvastel (tšerkessid jt) lubati ümber asuda Osmani impeeriumi muudele aladele.

Kuna sõdijateks on süürlased või mujalt tulnud sunnid ja šiiad, siis oli loogiline, et kristlasi esindav Venemaa sõjaväepolitsei võttis ühel hetkel endale vahendaja ja julgeolekutagaja rolli. Valitsusvägede vastu kolm kuni seitse  aastat sõdinud kogukondadele, linnaosadele, küladele jne tehti lihtsalt ettepanek kogu koosseisus ümber asuda riigi äärealadele põhjas ja lõunas.

Raskerelvad tuli ära minnes loovutada, kuid iga mees säilitas isiklikud relvad ja omas õigust kogu pere kaasa võtta. Kõigil pakkumise vastu võtnud perepeadel on nüüd rahvusvahelise autoriteedi – aga seda Venemaa on, sest selles piirkonnas on siiani vaid toore jõu esindajatel mingi väärtus – kaitse ja muu maailma finantstoetus. Just nii, vastasleeri massilise ärasõiduga, lahenes mullu Aleppo saatus ja samamoodi läksid Damaskuse eeslinnad (Ida-Ghouta jt) äsja valitsusvägede kontrolli alla.

Põhimõtteliselt tähendab see riigi etnilise kaardi ümbertegemist, aga pikaleveninud sõjas on see ilmselt kõige targem lahendus: toimub osaline demilitariseerimine koos võimaluse andmisega uueks alguseks kõigile. Mis puutub sõja lõpetamise kõnelustesse, siis oli neid siiani kaks – lääneriikide oma Genfis ja Moskva-Ankara-Teherani oma Astanas ja Sotšis. Arvata on, et nüüd jätkatakse ÜRO lipu all ehk Genfis ja peamiseks saab sõjategevuse lõpetamine praeguses olukorras, kus kõik põhitegijad väljast saavad endid võitjaks pidada – venelased Vahemere ääres ja suurlinnades, ameeriklased Süüria ida- ja lõunapiiril, türklased põhjapiiril ja Iraan kohalike šiiade (nende hulka kuulub ka Assad) toetajatena.

USA-l ja Iisraelil on mõistagi isu Iraan Süüriast välja tõrjuda, kuid Putin sellega vaevalt nõustub. Arusaadavalt peavad USA senised ja ka uued Venemaa-vastased sanktsioonid silmas, et Moskva võiks midagi ohverdada Süürias ja saada vastutasu kusagil mujal. Ent Kreml jõudis äsja kinnitada sedagi, et just tema kompaniid saavad tellimused Süüria taas ülesehitamiseks. Ehk siis – Moskva on Süürias kohal selleks, et jääda, ja kui järele antaksegi, toimub see kusagil mujal. Tark on seda loota, mõeldes Ukrainale.

Jaga artiklit

6 kommentaari

P
Polügoni on vaja  /   13:22, 18. apr 2018
Relva tootjail ja sõdijail, katsetamata ei saa
Maailmas on olemas ka peaaegu absoluutseid elutuid kõrbeid
Võiks kokku leppida ja seal katsetada ohutult

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis