(Kreete Uustalu)

Eelmise nädala arvamusfestival selleks eraldatud lehepindadel ja eetris oli ülekaalukalt parteieluline ja isikukeskne. Võistluses „kes on rohkem pildil“ pääses lõppvooru oodatult Reformierakonna uus juht Kaja Kallas. Uue esimehe konkurentsita ametisse nimetamine oli pikalt planeeritud kalendrisündmus ja seetõttu võis Kallase suhtekorraldajatele parajat meelehärmi valmistada see, et nädalapikkust monoetendust tükkis segama sotsiaaldemokraatide juht Jevgeni Ossinovski, kes röövis Kallaselt oma tagasi astumisega vähemasti pooled võimalikest juhtkirjadest ja arvamuslugudest.

Erakondades teatakse hästi, millisel nädalal korraldavad uuringufirmad arvamusküsitlusi. Just neil päevil on vaja teistest enam „pildil olla“, sest küsitluseksperdid põhjendavad igakuiseid erakondade populaarsusenäitajaid tihti väitega, et edukad olid need, kellest parasjagu rohkem räägiti. Hea reiting omakorda külvab vähem informeeritud publiku hulgas usku valimistulemuse ettemääratusse ehk teadmisesse, et väiksemate poolt ei ole mõtet hääletada, kuna need niikuinii võimule ei saa. Seega lootis Reformierakond õigustatult, et esimehe koha täitmisele eelneval nädalal just neist palju räägitakse ning seetõttu kerkib arvamusküsitlustes enneolematusse kõrgusesse ka erakonna toetus. Toetusprotsendi jahil pole oluline, kas räägitakse head või halba, peaasi, et räägitakse. Nüüd aga peab Reformierakond aprillidividende Ossinovskiga jagama.

Riigikogulase palk erakonnatöö eest

Eesti ajakirjandusel on ammu kombeks pühendada ülemõõdulist tähelepanu kohalikule parteielule. Eks see info tuleb kergesti kätte, sest telefonide juures ootab ajakirjanike kõnesid terve leegion parteilasi, kes innukalt hindavad konkurentide tegevust, kuitahes maitselage see ka poleks. Teisalt on poliitikat kajastavate ajakirjanike seas liiga palju neid, kes on aastate jooksul sulandunud poliitilisse klassi ja ajavad pigem n-ö koduseid ehk pereasju, kui kajastavad ja arvustavad järjekordset poliitilist personalimanöövrit.

Ossinovski ja Kallase juhtumeid üldistades võib öelda, et läinud nädalal oli kohaliku poliitikaelu keskne küsimus erakonna esimehe roll riigi juhtimises ja positsioon võimuhierarhias. Koalitsioonierakonna juht loobus ministrikohast. Aga paljude meelest peaksid kõik erakonnajuhid võimaluse korral olema valitsuse liikmed. Põhiseaduslikus võimujaotuses peab avalikkus valitsust parlamendist hoopis tähtsamaks ja eks erakonnad on aastaid selle nimel pingutanud, et parlamendi mainet lagastada ja talle valitsuse kummitempli kuvand luua. Ossinovski mõisteti ebaõiglaselt hukka küsimuses, kus tal oli tegelikult täielik otsustusõigus ja -vabadus. Ühegi kõrvalseisja asi ei ole isiklikele valikutele halbu hindeid panna olukorras, kus hindaja niikuinii kõiki motiive teada ei saa.

Ossinovski põhjendas oma kohavahetust paraku valesti. Kui ta oleks öelnud, et naaseb parlamenti (kuhu ta ringkonnamandaadiga valiti) selleks, et parlamendi igapäevatööle uut elu sisse puhuda, oleks see olnud õilis mõte. Tema aga rõhutas, et tahab täiel rinnal pühenduda hoopis erakonnatööle. Pealegi pole ta ainus, kes on avalikult märkinud, et riigikogus ei tehta valimiseelsel aastal niikuinii sisulist tööd. Absoluutne enamus tööl käivatest inimestest peab tegema just seda tööd, mille eest palka makstakse. Kui erakonna esimees saaks oma põhipalga erakonnast, oleks erakonna juhtimisele pühendumine ainuõige ja -võimalik. Kui palk tuleb parlamendist, siis peaks ühe MTÜ juhtimine ühiskondlikus korras olema palgatööst vabade jõudehetkede harrastus.

Erakond juhtimist ei vajagi?

Sama kehtib täiel määral ka tervelt 8,7% erakonna liikmete toetusel (1067 häält 12 257st võimalikust) esimeheks valitud „kaugtöölise“ Kaja Kallase kohta. Ükski massierakonna juht ei tegutse erakonna liikmete enamuse mandaadi alusel ning on seetõttu vähese legitiimsusega nii omade hulgas kui ka ühiskonnas. Kujutlegem võrdluseks võimatut, et riigikogu esimees oleks ametisse pandud üheksa poolthäälega. Milline sisuline õigus oleks tal sellisel juhul kõnelda täiskogu või enamuse nimel? Mida kõhnakesem on alustamiseks saadud mandaat, seda suuremat tööpanust enese enamusele tõestamine nõuab.

Erakonna igapäevane juhtimine Brüsselist on oma muinasjutulisuses uus tase isegi võrreldes aastaid Hundisilmale kontsentreerunud parteijuhtimisega. On kaks võimalust. Erakonna juhtimisele pühendudes jäetakse palgatöö (ja pole vahet, kas see on mõnes parlamendis või ministeeriumis või Stenbocki majas) lohakile. Või teine variant, et erakonnad on laitmatult töötava keskaparaadiga masinad, mis vahetut ja pidevat juhtimist ei vajagi. Viimase variandi kohta on argielust võimatu kinnitust leida. Palgaline aparaat erakondadel muidugi on, kuid selle töö peaks olema mõõdetav näiteks erakonna liikmete aktiivsuse, distsipliini ja rahalise panusega (liikmemaksud, annetused), teisalt aga laial kandepinnal sündinud ideoloogiliste valikute ning selgepiirilise, loosunglikkusest sügavama sisuga tegevusprogrammidega. Nagu teame, on kõigis kategooriates mõõtmistulemused nullilähedased.

Järelikult vajab iga erakond pühendunud juhti, kes ei tohiks tegelda muude asjadega. Keegi neist ei ole ju üliinimene, kes kehtiva tööseadusandluse põhimõtteid rikkudes oleks võimeline pikalt ja kvaliteetselt stahhaanovlikke tulemusi näitama. Vastuväiteks võib siin öelda, et igal pool Euroopas kehtib sama tava. Erakondade juhid on alati tööl kas parlamendis või valitsuses. Kui tava järgimine ei anna soovitud tulemusi, on mõistlik tava kohendada.

Parim esimees erakonnale on ideoloogiliselt laetud fanaatik. Juht, kes suudab koondada oma veendumuse taha võimalikult suure ja pühendunud koguduse. Erakondade paljususe tingimustes aga peab koalitsioonide moodustaja tugevaim külg olema just läbirääkimisoskus, paindlikkus ja valmidus kompromissideks – teistsugune isikuomaduste komplekt. Veel enam, tugev ideoloog ei ole tõenäoliselt suurem asi tegevjuht. Töö valitsuses aga nõuab just tegevjuhi võimeid ja omadusi. Järelikult oleks igapäevase riigijuhtimise kvaliteedi seisukohalt parim, kui erakondade pealikud teeksid oma kutsumuslikku ideoloogiatööd väljaspool valitsust ja parlamenti. Ja oma liikmete palgatuna.

Jaga artiklit

13 kommentaari

T
Tarandi poolt! - Sedakorda.  /   11:23, 17. apr 2018
Siinsiis nüüd Tarandilt midagi täiesti arukat millega saab ainult nõustuda - välja arvatud see väide, et väikeerakonnad vähese valijaskonnaga ei pääse valitsusse. Eesti praktika on näidanud, et enamasti nad sinna siiski pääsevad valimised võitnud erakonna sülekoertena - kes mõnikord on siiski üsna isekad sülekoerad, on juhtunud, et mõni neist sulest maha visatud ja teine sooja rüppe võetud.
Artikli lõpetust annab aga mõista nii, et kutsutakse koostööle, ühise osa leidmisele - mis Eestis veel tavaks pole saanud. Eestis on kaks suuremat erakonda mis valimistest valimisteni on kahepeale kokku võtnud lõviosa valijate mandaatidest. Just need kaks või kolm enamushääli saanud erakondadest peaksid kokkuleppele jõudma ja riiki juhtima. Alasti on võimalik ühistöö nimel millestki loobuda, see kindlustaks suure enamuse valijate ja koos sellega rahva teatava rahulolu. Ei saa olla nii, et valitsetakse sülekoerte abiga kes mõnikord vaevu Riigikogu künnise ületanud ja samas teise koha võtnud suure osa rahva usaldusalune tõrjutakse opositsiooni. Meil siin on juhtunud ka nii, et teise koha võitnu on sülekoerte abiga valitsuse moodustanud ja valijate enimusalduse pälvinu opositsiooni lükatud. "Demkraatia"? Minu meelset ( keda see kotib?) tuleks üldse Riigikogus alalise opositsiooni tekitamine lõpetada - õiguse seaduseloomeks ja valitsemiseks on rahvas neile kõigile mandaadi andnud ja ühel erakonnal (võitnute seast esimesel) ei tohiks olla mittemingit õigust teised erakonnad oma mandaadist praktiliselt ilma jätta. Kaotajateks saab lugeda ainult neid kes Riigikogusse ei pääsenud. Põhiline oleks ja on see, et Riigikogu töö käigus tekib iga üksiku küsimuse arutelul opositsioon niikuinii aga see oleks pidevas muutuses. Nii oleksid valijad alati esindatud, antud mandaat ka praktiliselt töös.
S
Siim Kallas ja Ansip, kõrbevad jälle ropult oma luuludega  /   10:46, 17. apr 2018
Refid maksavad selle eest ülikallilt.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis