Loomulikult olen väga nõus Tallinna volikogu plaaniga püstida Jaan Krossile 2020. aastal tema 100. sünniaastapäevaks Tallinnasse mälestusmärk. Jaan Krossi töödel polnud nõukaajal üksi suur kirjanduslik väärtus. Nagu Lennart Meri „Hõbevalge“, nii tegid ka Jaan Krossi teosed „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Wikmani poisid“ meid vabamaks, iseseisvamaks, aitasid elada.

Jaan Kross, nii kuidas mina aru sain, ei kutsunud meid peaga vastu müüri  jooksma. Ta soovitas pead paremini kasutada: mõtlemiseks, haritumaks ja targemaks saamiseks. Siis suudab ka väike rahvas suurte kõrval alles ja püsti jääda. Peale kõige muu oli Jaan Krossi ajalooraamatute hindamatu väärtus selles, et koolis nõukaajal Eesti ajalugu ei õpetatudki.

Nõukaajal oli kirjandusel üldse väga suur roll ühiskonnas. Ja jätke järele minu vihastamine selle jutuga, et raamatute suurte tiraažide taga polnud lugejad, vaid korteriseinte kaunistamine. Aga eks ole tore näitaja seegi, kui raamatut peetakse korterikaunistuseks.

Miks ma seda repliiki üldse kirjutan? Arvan, et ei tasu ka Ellen Niitu unustada. Miks mitte teha huvitav ühissammas?  Nende lapsepõlve, kes on praegu üle viiekümne eluaasta, tuli järsku tuimade tubliduselaulude kõrvale Ellen Niidu luule.

„Rongisõit“, „Suur maalritöö“ – need on eesti lastekirjanduse briljandid. Milline leidlikkus, lihtsus, meisterlikkus. Maailma tuli sellepärast värvida, et jääkarudel ja metsakarudel vahet teha. Karu aga on hädas, et tal pole saani ega saanisõiduplaani.

Neid asju võis igal õhtul ette lugeda ja tüütu polnud ei lapsel ega ettelugejal. Nii ilusat eestikeelset lasteluulet polnud Ernst Ennost saadik kuuldud. Aga ka nüüd, viiskümmend aastat hiljem, kui poodi läksin, olid kõik Ellen Niidu lasteluulekogud müüdud.

Suur ajalugu on tähtis, aga ka see, et „üks väike laul oli rannas maas“.

Jaga artiklit

11 kommentaari

A
Aitäh , Valve Raudnask !  /   16:47, 21. apr 2018
Olen Teiega üdini sama meelt . Ühine mälestusmärk on rõõmustav idee- on ju Kross-Niit kaitsnud, lohutanud, õpetanud , armastanud ja julgustanud mitut inimpõlve. Puhas ja siiras suhtlemislaad lugejaskonnaga on lausa tervendav. Ei tea kedagi , kes nende teoseid oleks disainielemendiks ostnud. Aga usun , et kui selliseid inimesi ka oli, siis algselt disainiks mõeldud riiulikaunistus jõudis mingil hetkel ikkagi ostja sülle pakkudes nii rõõmsaid kui dramaatilisi , alati puudutavaid äratundmisi ja elamusi. Aga ka Teie ise ei ole oma rahvast ajakirjanikuna teenides meist ja meie muredest kaarega mööda käinud. Soovin Teile parimat !
V
Vagel  /   11:34, 20. apr 2018
Ellen Nit oleks saanud oma loomingulist potentsiaali palju rohkem kasutada, kui poleks pidanud härrat teenindama, teda autoga sõidutama, haigeid sugulasi hooldama. Imeinimene oli. Ja need tema luuletused alates Rongisõidust kuni Pille-Riinini ja Krõlliraamatu-lugudeni, need on ületamatud!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis