2
fotot
Ehitusjärgus kodu (Craig Robinson /Panthermedia)

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et Eesti kestmiseks peaks meil palju enam lapsi sündima. Sageli põhjendatakse madalat sündimust sellega, et naised ei leia sobiva haridustasemega meest või on lükanud lapse saamise liiga kaugele ja lapsed jäävad terviseprobleemide tõttu sündimata. Enamikul siiski on nii partner kui ka hea tervis, kuid ometi takistab neidki miski saamast rohkem kui üht-kaht last. Kas sündimus kasvab või mitte, sõltub eelkõige just nende tervete ning heas paarisuhtes naiste ja meeste pereplaneerimisvalikutest. Neid valikuid mõjutab oluliselt sobiva suurusega eluaseme kättesaadavus. Sellest pole seni aga kahjuks peaaegu üldse räägitud.

Lääne-Euroopas on juba sajandeid peetud pere loomise eelduseks majanduslikku kindlustunnet. Selline mõtteviis on olnud omane ka Eestile, välja arvatud ehk nõukogude periood, kui paljud hüved olid just lastega perele kättesaadavamad ja sünnitusiga aina langes. Järjekordseks tõenduseks sellest, et oleme kindlalt Läände tagasi jõudnud, võib pidada Postimehes ilmunud Kerstin Meresma artiklit “Tahate mu emakat, tehke sobiv pakkumine”. Autor taunib ühiskonna survet panna temasugust 20ndates naist vähemalt kolme last saama olukorras, kus eluaseme hinnad pealinnas on kõrged ja noortel peredel on kodu ostuks raske isegi sissemakse summat kokku saada. Kui väljakutsuv sõnakasutus välja jätta, on see hea artikkel, sest juhib tähelepanu olulisele eluaseme kättesaadavuse probleemile. Ainuüksi palju kiidetud vanemahüvitis ei loo vajaliku kindlustunnet, kui perel pole väljavaateid kodu soetada. Pere ja kodu on nii tihedalt seotud, et neid on võimatu üksteisest lahutada.

Kas ruumikitsikus mõjutab sündimust?

Meresma peab pere loomise ja laste saamise takistuseks eelkõige raskusi esimese ühise kodu hankimisel. Kui suur see probleem Eestis tegelikult on, on raske öelda, sest seda pole põhjalikumalt uuritud, kuigi võiks olla. Küll aga käib statistika järgi sobiva suurusega eluaseme hankimine üle jõu pere suurenedes.

Viimane rahvaloendus näitas, et suurem eluase ei ole lastega peredele piisavalt kättesaadav, eriti linnades, kus tervelt 68% kahe lapsega ja 78% kolme lapsega peredest polnud lapsel omaette tuba. Valdades oli olukord veidi parem ja protsendid vastavalt 49 ja 68. Seevastu lasteta leibkondades oli pereliikme kohta vähem kui üks tuba vaid alla 10%.

Nelja ja enama lapsega peredes olid eluaseme probleemid eriti suured – linnas oli lapsel oma tuba vaid 10% ja valdades 12% peredest. Vähem kui pool tuba lapse kohta oli 35% linnas ja 32% vallas elavatest vähemalt nelja lapsega peredest. Linnas oli tervelt 60% nelja ja enama lapsega peredest ühe pereliikme kohta kasutada alla 12 ruutmeetrit pinda.

Oma toa võimalus ja ruutmeetrid leibkonnaliikme kohta kahanevad oluliselt laste lisandudes. Kui juba kahel lapsel tuleb enamasti tuba jagada, siis kolmandat last samasse tuppa mahutada valdavalt ei soovita, neljast ja enamast rääkimata. Kui laps sünnib nii-öelda planeerimata – esimese lapse puhul kolmandik juhtudest ja järgnevate laste puhul umbes viiendik juhtudest –, on ruumikitsikus paratamatus, millega tuleb harjuda. Planeeritud laste puhul on võimalik ruumikitsikusest hoiduda ja tõenäoliselt seda võimalust ka kasutatakse.

Suurema kodu soetamise väljavaadete puudumine võib seega olla üks oluline põhjus, miks meil liiga vähe kolmandaid ja järgnevaid lapsi sünnib. Samas on viimastel aastatel meilgi märgata kolmanda lapse sünni sagenemist. Sellele on kaasa aidanud majanduskasv ja sellega kaasnev palgatõus. Praeguseks võib lastega perede eluaseme olukord 2011. aasta rahvaloenduse andmetega võrreldes tublisti paranenud olla, kuigi päris kindlalt saab seda väita alles pärast järgmist rahvaloendust.

MTÜ Sündimusuuringud on korraldanud alates 2013. aastast Eestis küsitlusuuringuid pere ja lastega seotud plaanide kohta, kus on põgusalt puudutatud ka eluaseme teemat. Kogu Eestit hõlmanud uuringute põhjal saab väita, et vähenenud on nende kahelapseliste perede osakaal, kes elavad väiksemal kui 50ruutmeetrisel elamispinnal, kus pereliikme kohta on vähem kui 12 ruutmeetrit. See näitab, et lastega perede eluaseme olukord on mingil määral siiski parenenud.

Uuringud on aidanud välja selgitada sedagi, kuidas seondub eluruumi suurus sooviga veel lapsi saada. Näiteks 2014. aastal toimunud ühe lapse emade küsitlusest selgus, et kindlasti sooviti veel lapsi saada seda enam, mida suuremal pinnal pere elas. Kui alla 50ruutmeetrise elamispinna puhul soovis veel lapsi saada vaid 27% ühe lapse emadest, siis 51–100 ruutmeetri puhul 33% ja üle 100 ruutmeetri puhul koguni 59%. Ka 2016–2017 korraldatud kahe lapse emade küsitlus kinnitas, et suurem eluase seondub sagedasema perelisa sooviga. Alla 50ruutmeetrise elamispinna puhul soovis veel lapsi saada 8% kahe lapse emadest, 51–100 ruutmeetri puhul 9% ja üle 100 ruutmeetri puhul kaks korda rohkem ehk 18%. Alla 50ruutmeetrise elamispinna puhul olid emad ka kõige kindlamad väitma, et nad kindlasti rohkem lapsi ei soovi, seda väitis 61%. Samas üle 100ruutmeetrise elamispinna puhul vastas nii 46%.

Kas soovi veel lapsi saada mõjutab olemasoleva eluaseme suurus või mängib perelisa sündimisel vähemalt sama olulist rolli ka pere võimalus alles pärast lapse sündi suurem eluase hankida, vajab lisauurimist. Lähiajal loodetavasti seda tehakse, sest eluaseme kättesaadavuse olukorra väljaselgitamist ja lahenduste leidmist näeb ette ka riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni koostatav rahvastikupoliitika strateegiadokument.

Kuidas toetada eluaseme soetamist?

Eluaseme kättesaadavust saab tagada mitmel moel, mis peaks olema kooskõlas ka riigi üldise majanduspoliitikaga. Mitte just kaua aega tagasi oli eluasemefond riiklik ja korteri kasutusõigust võimaldati (enamasti aastatepikkuse) järjekorra alusel. Samas oli ka mitu eelisõiguse võimalust, sealhulgas laste olemasolu. Pärast taasiseseisvumist sai oma kodu lunastada EVPde ehk tööstaaži eest.

Tänapäeval turumajanduse tingimustes hangivad noored pered kodu peamiselt eluasemelaenuga. Kodu ostu soodustamiseks on riik seni pakkunud eluasemelaenu intresside tulumaksuvabastust, mis on küll viimasel ajal kokku kuivanud. 2017. aasta tuludeklaratsioonis sai kasutada maksuvabastust vaid 300 euro piires. Meetme koomaletõmbamine on olnud loogiline samm, sest intressi tulumaksuvabastus ei mõjuta pankade hinnangut pere laenuvõimekusele ega ole seega kuigi mõjus viis eluaseme kättesaadavuse parandamiseks.

Aja jooksul on pakutud eri võimalusi noorte perede eluaseme kättesaadavuse parandamiseks, et sünniks rohkem lapsi. Räägitud on nii eluasemelaenu kustutamisest laste lisandumisel, riiklikest üürimajadest, noortele peredele riigimaa eraldamisest või lausa suurperede elurajoonide rajamisest maapiirkonda (nt Jaak Uibu eestvedamisel koostatud ERARE programmi kava).

Riikliku eluasemefondi loomise (üürimajad või suurpere elurajoonid) puudus on perede piiratud võimalus valida just neile sobiv ja meelepärane piirkond ja eluase, samuti võimalus kodu oma vajadustele vastavaks kohandada. Üüripind ei paista kokku sobivat ka eestlaste oma kodu omanikuks olemist väärtustava hoiakuga. Üürikodu võib olla ajutine või ka pikemaajaline leevendus neile, kes eluaseme hankimisega ise toime ei tule, kuid on ebatõenäoline, et see innustaks suuremat peret looma. Mõeldav oleks ehk riikliku üürieluaseme pakkumine koos erastamisvõimalusega, kasutades EVP-laadset süsteemi. Sel juhul poleks aga ilmselt pääsu ka korterijärjekorra taastekkest. Küsitav on see lahendus ka õigluse aspektist, sest miks peab osa peresid hankima kodu eluasemelaenuga ja maksma intresse, kui teised saavad selle riigilt niisama.

Ka eluasemelaenu kustutamine paneks pered ebavõrdsesse olukorda. Need, kellel on kodu olemas, ei saaks seda hüve kasutada. Ilmselt tooks see kaasa palju pettusi ja olemasolev kodu kirjutataks kellegi teise nimele, et oleks võimalik soetada teine kodu, mille eest laenu kustutamist taotleda. Ulatuslik skeemitamine kaasnes ka hiljaaegu Venemaal proovitud lahendusega, kus teise või järgneva lapse sünd võimaldas kasutada nii-öelda emakapitali, mida sai välja võtta kindlateks kulutusteks, sealhulgas eluasemelaenu maksmiseks. Tulemuseks oli suur hulk fiktiivseid tehinguid, mis kindlasti ei aidanud kaasa ei kodanike õiguskuulekuse ega ka sündimuse kasvule. Samuti tekitaks ebavõrdsust eluasemelaenu kustutamine, sest sõltuvalt kodu asukohast oleks kustutatav summa erinev.

Praeguses majanduskeskkonnas sõltub eluaseme kättesaadavus eelkõige pere sissetulekust ja sellest tulenevast laenuvõimekusest. Seega oleks universaalne, laste arvust lähtuv rahaline otsetoetus kõige otstarbekam, paindlikum ja õiglasem ning samas ka kulutõhusalt administreeritav eluaseme kättesaadavust kindlustav meede. Praegused lapse- ja peretoetused on mõeldud katma osaliselt eelkõige lastega seotud igapäeva kulusid, kuid eluaseme kättesaadavuse kindlustamiseks oleks mõistlik lisada ka eluaseme hankimist toetav komponent. Toetuse maksmine võib olla piiratud pere aastase sissetuleku lävendiga, et vältida jõukama 10–15% perede toetamist, kes seda tegelikult ei vaja. Ühesuurune, vaid laste arvust sõltuv toetus teeniks ka regionaalpoliitiliselt tasakaalustavat eesmärki, sest maapiirkonnas on madalamate eluasemehindade tõttu toetuse suhteline ostujõud suurem.

Maal elamine soosib suuremaid peresid

Pereloome ja sündimuse seisukohalt on eluaseme kättesaadavuse regionaalpoliitiline aspekt väga oluline. Kuigi maapiirkonnas on eluasemed suuremad ja ühe pereliikme kohta rohkem pinda igas suuruses perede puhul, võib maale kodu loomine olla raskemgi kui linnas. Väljaspool suuremaid keskusi on hinnad küll taskukohasemad, kuid pangad ei pea “perifeerias” asuvat kinnisvara piisavaks tagatiseks ning laenu saamiseks peab üldjuhul olema ka lisatagatis, mida paljudel pole. Kui piirkonna eluasemete müügihind on ehitushinnast madalam, ei saa laenu ka kodu ehitamiseks või renoveerimiseks.

Kuidas muuta eluase regionaalselt ühtlasemalt kättesaadavamaks, vajab tõsist mõttetööd. Probleemi, mida turg lahendada ei suuda, on võimalik leevendada vaid riikliku sekkumisega, pakkudes näiteks lisagarantiid. Riigi seisukohalt on lahenduse leidmine oluline eelkõige seetõttu, et kui noored on sunnitud eluasemelaenu saamiseks linna kolima, tühjenevad seetõttu maapiirkonnad ja väheneb ka laste arv. Sündimus on ebapiisav, st alla kahe lapse naise kohta, vaid suuremate linnadega maakondades, Harjumaal, Ida-Virumaal, Tartumaal ja Pärnumaal. Seega peaks eluasemepoliitika toetama noorte võimalust luua kodu just väljaspool neid piirkondi, et pered oleks suuremad ja sünniks rohkem lapsi ning Eesti oleks rahvusriigina kestlik.

Jaga artiklit

2 kommentaari

M
Marju  /   16:53, 16. apr 2018
Lõpetage ära see põhjuste otsimine - küll on raha vähe, küll pole eluaset. Nõukaajal elati ämmaga ühes korteris ja ikka sündisid lapsed. Luxembourgis ja Shveitsis on küll palju raha, aga sündimus on ikka madalam kui meil. Naine saab rohkem lapsi siis, kui tal on toetav mees. Soodustage isade lastega tegelemist - isapuhkus nt. Ei saa läheneda nii, et maksame naisele ja las istub lastega kodus. Palju on naisi kellele on ka eneseteostus oluline ja nad ei taha aastate kaupa kodus istuda - nt kasvõi arstid, juristid, advokaadid, teadlased (laboritöö), õppejõud, baleriinid, orkestrimuusikud, näitlejad. Nad ei saa ega taha aastateks koju jääda, makske palju tahate.
S
Shveitsist ma saan aru  /   20:07, 16. apr 2018
miks lapsi ei sünni, kahe kuu möödudes tuleb tööpaigale naasta ja lapsed söime panna. Jne-jne. Eesti luksuslikku emapuhkust, mida kasutavad ära väga körge palga saajad koos emapalgaga, igal pool ei ole. Vähemalt ühes teises EL-i riigis on emapalgal ülempiir, ei saa ikka 2000€ kuus ja rohkem küsida.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis