„Ma ei tea, millal jõuan. Nii palju on teha,“ kurdab Albert, kui talt midagi palume. Ja siis me läheme teise vabatahtliku, tšehhitari Veraga, Alberti ja Sara juurde ning pakkuge, mida nad teevad? Vedelevad võrkkiiges.

Sealjuures Albert ja tema perekond otseselt kuskil tööl ei käigi. Nad osalevad organisatsioonide töös, samuti kasvatavad põldudel mingit kraami, üks pisike seakene on ka. Aga tööl, kus saaks igakuist palka, nad küll ei käi. Ometi kuidagi nad poest süüa ostavad. Müstika.

Ja üleüldiselt – mulle tundub, et pool Sanahcati linnast ei käi tööl, sest rahvas hängib keset päist päeva kusagil linnaväljakul. Käisime möödunud nädalal koolides emadega rääkimas ning veenmas neid oma lapsi inglise keele tundidesse panemast. Lapsed tulevad kooli kella kaheksaks, aga väga paljud emad tulevad lastele poole kümne ajal hommikusööki tooma. Ja siis passivad nendega, kuni nad söövad. Te tööl ei peaks olema? Kas poleks ajaline võit panna lapsele juba hommikul toit kaasa?

Ka selle maja omanik, kus meie praegu elame, hängis päevad läbi niisama. Võttis võlgu ja elas. Lõpuks olid võlad nii suured, et ta oli sunnitud tööle minema. Ta kolis Meridasse.

Tööl võid ju käia, kuid ega see ei tähenda, et pead töötama. Väga värvikas näide on Belize-Mehhiko piirilt. Passi kontrollimiseks oli neli lauda, kuid ainult ühe taga istus töötaja. Samal ajal oli järjekorras umbes kolmkümmend inimest. Igaüks oli laua juures vähemalt kaks minutit, nii et kalkulatsioonid näitasid, et järtsis peaks passima umbes tund aega. Milline oli õnn, kui teise laua taha saabus mingi tüüp ja hakkas askeldama. Järelikult hakkab ka kohe-kohe passe kontrollima.

Siis aga kogunesid tema ümber kolm ülejäänud töötajat. Kõigil nägu naeru täis, küllap heideti kildu.. kuidagi ei tundunud, et passe hakatakse kontrollima. Ja siis, pärast umbes kahtekümmend minutit tõusis kõnealune tüüp püsti, võttis oma lõuna kaasa ja läks sööma. Ka kolm ülejäänud tüüpi vajusid kuhugi ära. Mina ootasingi tund aega passijärjekorras.

Nagu üks kanadalane ütles kõigi nende ootamiste ja tööstiili kohta: „Kui sa küsiksid iga asja peale „miks ometi?“, läheksid sa hulluks?“

Samasse teemasse läheb ka meilidele vastamine. Meile tulevad külla kaks Slovakkia noorteorganisatsiooni esindajat, kes vaatlevad projekti läbiviimist. Eurooplastena saatsid slovakid ammu kirja, kus oli terve rida küsimusi. Vastuseid ei saabunud ega saabunud Mehhikost. Lõpuks kirjutasid slovakid mulle ja palusid uurida neid asju Albertilt ja Saralt. Albert kommenteeris selle peale, et kui tuled Mehhikosse, siis ajad asju mehhiklastele kohaselt.. ehk siis sulle vastatakse kahe nädala pärast, kui tuju tuleb.

Värvikas näide Veralt, kes elas kolm aastat Kolumbias. Ta tahtis seal õppima minna ja saatis kõikidele ülikoolidele kirja, kas ta saaks sisse astuda. Kümnest ülikoolist vastas ainult üks ja sinna ta ka läks. Möödus kaks ja pool aastat ning vastas ka teine ülikool. Et jah, võid õppima tulla. Aga selleks hetkeks oli Vera esimese ülikooli juba lõpetanud. Kujutate ette, teile vastatakse meilile kaks ja pool aastat hiljem??

Hoia minu tegemistel silma peal ka Facebookis!

Jaga artiklit

6 kommentaari

J
jaan  /   14:06, 22. apr 2018
nii ei saa kunagi töö otsa
K
Keenias  /   00:22, 17. apr 2018
oli suhe 1:10.

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis