Tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski otsus astuda ametist tagasi tekitas tormi veeklaasis. Lausa pahameelt. Mine võta nüüd tagantjärele kinni, kas ajakirjanikud ja analüütikud olid nördinud, kuna ei näinud malelaual seda kahingut ette. Või solvusid „anonüümseks jääda soovivate allikate” peale, kes jätsid sulerüütlitele informatsiooni õigel ajal edastamata?

Igal juhul tuleb sotse kiita, sest uudis Ossinovski ministrikohalt tagasiastumise kohta tuli nagu välk selgest taevast. Viis päeva hiljemgi räägib üldsus endiselt valitsuse pesamunast – valgel hobusel kodumaale galopeeriv printsess huvitab praegu vaid seltskonnameediat ja oravaid endid. („Ise küsin, ise vastan. Loe Kaja Kallase vastuseid korduma kippuvatele küsimustele”, Postimees, 11.04.2018.)

Ootamatu samm tekitas hüsteeria

Oleme viimasel ajal hakanud harjuma tõsiasjaga, et erakonna esimehe kirja parteikaaslastele loevad kõigepealt portaalide püsikunded ja siis alles saajana märgitud isikud. Seekord juhtus aga nii, et need vähesedki, kes sotsiaaldemokraatide juhi otsusest teadsid, ei tõtanud ühiskonna valvekoera janu kustutama.

Veelgi enam: asjassepühendatud isegi ei konsulteerinud nii tundlikul teemal ajakirjandusega! Muidugi ajas see kirjatsuradel harja punaseks – veel hiljuti sotsiaaldemokraatide häälekandjaks peetud ajalehe juhtkiri kinnitas koguni, et Ossinovskiga nad luurele ei läheks. Arusaadav. Minna luurele tegelasega, kes muutis valitsuse töövõimetuks, kes rapsib ja trikitab, tegeleb politikaanlusega ning on ühtaegu küüniline ja naiivne (kõik Eesti Päevalehes, 9.04.2018).

Meenub 1994. aastal „erastatud” Rahva Hääl, mida tavalugeja pidas Mart Laari ja Isamaa häälekandjaks. Samas sai viimaseid kuid ametis olev peaminister leheveergudel nii mis tolmas. Laari vastasleeri Isamaas aga kujutati – veidi liialdatult! – kui tõelisi aatemehi ja sangareid seiklusfilmist. Kas sama pole juhtunud Eesti Päevalehes sotsiaaldemokraatliku erakonna kahe leeri vahel? 

Nojaa, erinevalt 1994. aasta Laarist ei näi Ossinovskil parteis just palju toetajaid olevat. Viimases Eesti Ekspressis (11.04.2018) väidab sahistajana tuntust kogunud Kalju Laid, et Ossinovski poliitiliseks isaks on Jaak Allik ja vaimseks emaks Marju Lauristin. Aga see metafoor kaldub pigem belletristika kui poliitilise analüüsi valdkonda. Kui Ossinovskile on ilmtingimata vaja vaimset ema otsida, siis selleks on Maris Jesse, tervise arengu instituudi endine direktor ja praegune sotsiaalministeeriumi asekantsler, kelle alkoholismivastaseid jutupunkte on minister veidi leebemal moel terve oma ministriaja korranud.

Ma ei taha Ossinovski ootamatut sammu kuidagi õigustada. Alles viis nädalat tagasi heitsin ministrile siinsamas rubriigis ette, et alkoholikampaania eestvedajal, kes on nautinud pea kaks aastat prožektorite sära ja karsklaste imetlevaid pilke, pole ilus pugeda kampaania untsumineku korral teiste selja taha („Viina vits lööb valusasti”, 9.03.2018). Mäletate? Niikaua, kuni see võitlus näis populaarne ja ministrile tulutoov, rääkis ta minavormis. Sügise ja kurjade ilmade saabudes olid aga süüdi rahandusministeeriumi ametnikud, kes prognoosidega puusse panid.

Alkoholi tarbimise harjumusi saab küll muuta, aga see on väga aeglane protsess. Pealegi alustas kärsitu ja põikpäine noormees valest otsast: näiteks kange alkoholi suurema maksustamisega on Soomes ja Rootsis mindud viinakultuurilt tasapisi üle veini- ja õllekultuurile. Maakeeli: me jäämegi vaidlema selle üle, kas klaas on pooltühi või pooltäis, aga kindlasti oleks vähem ohtlik, kui selle manustaja ei jääks kohe täis.

Valik on väike ja ahtake

Kuna esimehe vahetust sotsiaaldemokraatlikus erakonnas enne valimisi päevakorras pole, oli Ossinovski mänguruum pärast ebaõnnestunud võitlust viinaninadega küllaltki kitsas ja valik ahtake. Eespool tsiteeritud juhtkirjas küsis Eesti Päevaleht: kas me siis sellist tagasiastumist tahtsime? Nojaa, esimese vile peale (EPL, 27.02.2018) minister seda ei teinud, järelikult pidanuks ta seda tegema vähemasti eelmisel laupäeval ja täies ulatuses. Aga ma võin mürki võtta, et siis oleksid sulesepad teavitatud lehelugejat, kuidas „minister põgenes nagu rott uppuvalt laevalt”. 

Teine võimalus olnuks loobuda erakonna esimehe kohast, käärida käised üles ja võidelda viinakuradiga järgmiste riigikogu valimisteni. Reformierakonnale oleks see variant meeldinud kindlasti kõige rohkem, aga oravapartei käilakuju Kristen Michal oleks rahul ka sellega, kui Ossinovskilt võtaks teatepulga üle Maris Jesse (vt „Foorum“, ERR, 10.04.2018).

Ossinovski valis kolmanda võimaluse ja üritab kõigepealt oma kodu korda teha. Asi pole ju üksnes tema valitsemisajal langenud toetusprotsendis (Turu-uuringute ASi küsitlus näitas, et 2015. aasta keskmine toetus oli sotsidel 15 ja 2018. aasta veebruaris kaheksa protsenti), asi on ka kergelt ussitama läinud erakonnas. Seda on võimalik parandada üksnes parteid juhtides, mitte kahel rindel rabades.

Andrus Ansipi valitsemisajal muutus meie parlament kummitempliks. Seetõttu ehk näevadki harimatumad (või lühema mäluga?) vaatlejad otsuses hakata juhtima valitsuserakonna parlamendifraktsiooni hoopis sulitempu – ministrihärra hiilib vastutusest kõrvale!

Aga äkki on see hoopis siirdumine alglätete juurde? Eesti oli ju teadupoolest aastatel 1920–1933 ja on kirjade järgi 1992. aastast alates parlamentaarne vabariik.

Jaga artiklit

10 kommentaari

K
Kajakas  /   09:47, 13. apr 2018
Kuidas Ossinovski sellise kahju tekitas? Palun selgitust!
K
Kajakas  /   09:20, 13. apr 2018
Üldiselt talutav arvamuslugu, kuid viga ikka sees! Ma ei tea, mitmendat korda tuleb seda üle korrutada, et aksiiside teema on rahandusministeeriumi teema.
Miks Ossinovski alkoholist üldse rääkis? Aga sellepärast, et ta on tervise- ja tööminister.
Need on erinevad asjad: alkoholi reklaami vähendamine (sotsmin.) ja aksiiside suurendamine (rahandusmin.).
Ehk ikka teeks asjad enne selgeks kui sellest rääkida, hinnanguid anda!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis