Tavaliselt on nii kaugeid objekte ilmaruumis märgatud, kui avastatakse galaktikarühm või plahvatab mõni supernoova. Kauge üksiktähe leidmine on tõeline õnn. Uurimist juhtinud Minnesota ülikooli astrofüüsiku Patrick L. Kelly sõnul uuris ta koos kaaslastega kosmoseteleskoobi Hubble ülesvõtteid supernoovast SN Refsdal ja 2016. aastal leidsid nad valgustäpi, mis näis olevat supernoovaga samas galaktikas. Kuid ei olnud. Uurimise jätkudes selgus, et see on hiiglaslik sinine üksiktäht. Kui supernoovad on algul väga kuumad ja siis jahtuvad – temperatuur vaheldub –, siis Icarus on stabiilne. Seetõttu ongi uurijad kindlad, et see on just nimelt täht. Oma töö tulemused avaldas Kelly koos kaaslastega äsja ajakirjas Nature Astronomy.
Avastamisele aitas kaasa, et Icaruse ja Maa vahel, umbes viie miljardi valgusaasta kaugusel on tohutu galaktikakogum, mis oli uurijatele omapärase luubi eest. „See „gravitatsiooniluup“ oli nagu teleskoop, aga palju võimsam, kui me suudaksime eales ise ehitada,“ ütleb Kelly.
Kuid Icarust tõenäoliselt enam ei ole. „Ükski sinine supertäht ei ela üheksa miljardit aastat ehk siis nii kaua, kuni selle valgus meieni jõudis,“ nentis Kelly ajalehele Washington Post. „Ta võis kukkuda musta auku.“
Universum on eeldatavasti 13,8 miljardi aastane. Nii näeme Icarust vaadates midagi maailmakõiksuse noorusaegadest.
Põnevat ja kasulikku
14 kommentaari