Kommentaar

Kaia Iva | Hoolekandes on vaja seaduste täitmist, abivajaja märkamist ja lisaraha (7)

Kaia Iva, sotsiaalkaitseminister, IRL, 9. aprill 2018, 17:43
Foto: Tiina Kõrtsini
Ligi 9000 inimest on tööturult eemal ning 5000 inimest töötavad osaajaga põhjusel, et neil on vaja hoolitseda lapse või hooldamist vajava täiskasvanu eest.  See on lubamatult suur koormus peredele ja samuti Eesti majandusele, kus on oodatud iga inimese tööpanus. Hoolduskoormuse murede lahendamiseks tuleb kõigepealt hakata täitma juba kehtivaid seadusi, samuti on elluviimisel riigi mitmeid uusi algatusi.

Nii inimesed ise kui ka kohalikud omavalitsused teavad hästi, et perekonnaseadus paneb ülalpidamiskohustuse perekonnale, kuid ei teata, et see pole absoluutne. Lisaks on sotsiaalhoolekande seaduses kirjas teenused, mida kohalik omavalitsus (KOV) oma abivajavatele kodanikele peab võimaldama, näiteks koduteenus, üldhooldus, isiklik abistaja, tugiisik, sotsiaaltransport jne. Tasu kohta ütleb seadus aga selgelt, et see oleneb muu hulgas ka inimese enda ja tema perekonna majanduslikust olukorrast: „Sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks.“

Teenused peavad olemas olema

Sotsiaalhoolekande seadus paneb KOVidele suured kohustused. Just oma linn ja vald on see, kes esmajärjekorras abistab perekonda vajalike sotsiaalteenustega. Nende arendamiseks ja pakkumiseks saab KOV kasutada ka riigi ja Euroopa fondide toetusi. Üks omavalitsusjuht on mulle tunnistanud, et tema küll toetusrahasid ei kasuta, sest kui teenused on loodud, peab neid ju ka pakkuma hakkama ja see on jälle kulu. Aga see ei ole valiku koht, kas pakkuda teenuseid või mitte! Valida saab vaid seda, kas arendada neid riigi toetusega või oma üldisest eelarvest.

Lisaks tavapärasele eelarvekasvule suurendati sel aastal KOVide tulubaasi 33 miljoni euro võrra, loodetavasti planeeritakse sellest suur osa just sotsiaalvaldkonna teenuste tagamiseks. Tänavu saavad omavalitsused taotleda taas ka lisaraha sotsiaalteenuste arendamiseks, puuetega inimeste kodude kohandamiseks, hooldekodude remondiks ja sotsiaaleluruumide ehitamiseks. Viimane neist lisati sotsiaalministeeriumi ettepanekul nn üürimajade programmi, et sellest saaks nutikaid lahendusi võimaldav ja sotsiaalvaldkonna vajadusi arvestav meede.

Sotsiaaleluruumide ehitamiseks saavad kohalikud omavalitsused selles taotlusvoorus esitada KredExile 2. aprillist kuni 15. augustini taotlusi  üürimajade ehitamise ja renoveerimise rahastamiseks. See on hea võimalus pakkuda näiteks asenduskodust ellu astuvatele noortele, erivajadustega inimestele, lasterikastele või üksikvanemaga peredele, eakatele jt kvaliteetset eluaset. Samas on see ka hea võimalus luua eakatele nn teenusmaju, kus nad saaksid üürida tavapärase hinnaga ökonoomseid ja hea ligipääsetavusega kortereid. Sellises majas oleks lihtne pakkuda vajadusel mõningast kõrvalabi ja ühistegevusi ning selline variant hoiaks ära või lükkaks edasi hooldekodusse mineku vajaduse.

Osades väiksemates omavalitsustes tegutsevad sellised teenusmajad ka praegu ja on väga hinnatud ning turvaliseks elupaigaks. Mitmetel kohtumistel on eakad suisa palunud, et minister motiveeriks konkreetse omavalitsuse juhte sellist maja rajama. Sundida ma ei saa, aga soovitan küll – teie inimesed oleksid väga tänulikud!

Sõna levib – parem teenus suurendab nõudlust

Riik pakub sotsiaalkindlustusameti kaudu rehabilitatsiooniteenust, abivahendite hüvitamist ja psüühikahäiretega inimestele erihoolekandeteenuseid. Järjekordadest ja rahanappusest on ilmselt kõik kuulnud, ent samas on ka näha, et teenuste kvaliteedi tõstmine ja näiteks abivahendite parem kättesaadavus on kasvatanud kiiresti nõudlust. Eelmisel aastal pidime aasta jooksul riigi teenuste ligi 38 miljonile eurole lisaks leidma ligi 10 miljonit eurot, et tagada teenuste järjepidevus. Tänavu aprillis alustame uute teenuskohtade loomist erihoolekandeteenustele sh ööpäevaringsele hooldusele.

Mullu kärpisime riigiteenuste bürokraatiat ja sellega seonduvat kulu, samas tõhustas sotsiaalkindlustusamet analüüsi ja järelevalvet. Just nii saame tagada tegelikele abivajajatele teenused ja olla veenvad lisaraha taotlemisel. Sotsiaalteenused on riigi antud lubadus, mis seaduseski kirjas – läbipaistvama ja tõhusama korraldusega soovime esimese sammuna jõuda abivahendite rahastamisel kulupõhise lahenduseni, kus eelarve ei piira lubaduse täitmist.

Tähelepanu kõige keerukamale sihtgrupile

Möödunud aasta septembris esitlesin valitsuskabinetile hoolduskoormuse vähendamise esmaste abinõude paketti, mis sai ka heakskiidu. Selle raames käivitasime selle aasta algusest raske ja sügava puudega psüühikahäirega klientidele päeva- ja nädalahoiu. Nii saab inimene vajaliku hoole, kuid ta ei pea minema hooldekodusse ja pereliikmed saavad oma eneseteostuses olla vabamad.

Aasta teises pooles kuulutame välja toetusmeetme dementsuse diagnoosiga eakatele ligi 900 teenuskohta kohandamiseks. Just see sihtgrupp on sobilike hoolduskohtade puudumisel sageli ilma asjakohase abita, mis seab omakorda raskesse olukorda ka nende lähedased. Lisaks loome dementsuse kompetentsikeskuse, kust vajalikku abi, koolitust ja nõustamist saavad nii pereliikmed kui ka valdkonna töötajad.

Esitatud paketi oluline osa on erinevate valdkondade seni häbematult kasina koostöö parandamine. Praegu ei tea inimene sageli, kas oma abivajadusega pöörduda arsti või sotsiaaltöötaja poole, kohalikku omavalitusse, otse mõne teenusepakkuja poole või hoopis sotsiaalkindlustusametisse. Nii ei pruugi inimene leida õiget abi või peab selleks asjatult jõudu kulutama, sageli on valdkondade tegevuste vahel tühimikud või toimub hoopiski dubleerimine.

Et inimene saaks õige teenuse võimalikult hõlpsasti, käivitame vähemalt 6 omavalituses testprojekti, mille käigus luuakse tervise- ja sotsiaalvaldkonna ühine hooldusvajaduste hindamise raamistik. Eesmärk on, et kõigis omavalitsustes töötavad peagi hoolduskoordinaatorid, valdkondade vahel koostöö toimib ning inimene saab kiiresti asjakohase info ja abi.

Raha ja inimlik mõistmine

Eestis on avaliku sektori kulutused pikaajalisele hooldusele olnud kasinad, olles Euroopa Liidu liikmesriikide seas üks madalamaid. Eurostati 2013. aasta andmetel olid pikaajalise hoolduse kulud Eestis 0,6% SKPst, Saksamaal, Austrias ja Luksemburgis 1,5%, Taanis ja Soomes 2,5% ning Rootsis, Hollandis ja Norras üle 3,5%. ELi keskmine on 1,6% SKPst. Seejuures kulub meil 90% pikaajalise hoolduse eelarvest institutsionaalsele hooldusele, kodu- ja kogukonnateenuste ehk inimeste iseseisvat elamist toetavate kulutuste osakaal on madal. Just kodupõhiste teenuste ebapiisava arendamise tõttu satuvad aga haiglast koju saadetud patsiendid sinna sageli tagasi või jäävad hoopiski asjakohase abita.

Muudatustele läheneme etapiviisi nagu on Eestile soovitanud Maailmapank ja Riigikantselei juures töötanud rakkerühm. Esmalt korrastame olemasoleva süsteemi, et seadustes lubatu oleks kättesaadav kogu riigis. Vajadusel täiendame juhiseid ja täpsustame kvaliteedinõudeid, tõhustame järelevalvet, parandame info ja teenuste kättesaadavust ning vähendame suure hooldusvajadusega inimeste perede koormust. Maailmapanga hinnangul on esimeseks sammuks vaja umbes 50 miljonit eurot lisaraha.

Järgneva nelja aastaga peame jõudma esimese etapi edukasse vahefinišisse, kus korrastatud süsteem, ratsionaalne teenusvõrk ja optimaalne rahastus annavad peredele kindlustunde, et nad ei jää ka kõige raskemates olukordades üksi. Kõige selle juures on aga jätkuvalt kõige tähtsamad inimlik mõistmine ja pingutus, et ükski inimene abita ei jääks. Kui inimesele sobivaim teenus pole veel kättesaadav, siis koostöös ja erinevaid võimalusi kombineerides saame teda ikkagi aidata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee