Tänan, ei! Puidurafineerijad ei võta vastu Viru-Nigula vallavanema kutset tulla Kundasse (61)

Margus Kohava nimetab Vallbaumi kutset väga meeldivaks, kuid tal tuleb ettepanekule vastata eitavalt. „See on väga suure riskiga seotud investeering ja meie praegused tasuvusuuringud on näidanud, et see oleks mõeldav ainult Emajõe piirkonnas,“ ütleb Kohava. „Siin ei ole mingit kiusu. Me teeksime seda hea meelega kas Virumaal või Pärnus. Aga kui soovime konkureerida samasuguste tehastega Euroopas, siis peavad tingimused olema konkurentidega võimalikult sarnased. Puidurafineerimistehase rajamise üks eeldus on Läti puidu kasutamine, kuid Kunda asuks sellisel juhul tooraine tarnimise areaali ühes servas,“ selgitab Kohava. „Praegu ei ole Eestis teadaolevalt investorit, kes riskiks nii suure tööstuse rajamisega Kundasse.“

Vallbaum selles aga suurt probleemi ei näe: „Sellise suure tehase jaoks ei ole tähtis, kas palki veetakse sada kilomeetrit rohkem või vähem. Mageda vee jätaksime ikka joomiseks, merevett on piisavalt ja seda saab vajadusel puhastada ka.

Kohava tunnustab Vallbaumi, sest tema sõnul on selliseid omavalitsusi, kes on investeeringutest huvitatud ega karda ettevõtjaid, jäänud Eestisse väga vähe. 

Kunda ei karda tööstust

Kundas töötab juba tosinkond aastat Estonian Celli haavapuitmassi tehas. See ettevõte ei oleks Kohava sõnul puidurafineerimistehase konkurent, sest Est-Fori tööstus kasutaks kuuse-, männi- ja kasepuitu, haavad jääksid Estonian Cellile. Samas meenutab Vallbaum, et ega ka haavapuitmassi tehase rajamine lihtsalt läinud.

„See hakkas Lõuna-Eestist tulema, kuid sealsed elanikud olid ehitamise vastu ja nii see Kesk-Eesti kaudu Kundasse jõudis,“ räägib Vallbaum. „See tehas on andnud väga suure panuse inimeste mõttelaadi muutumisse. Kunda inimesed on harjunud tööstusega, me ei karda uusi väljakutseid. Me saame aru, et tööstust on vaja. Õnneks ei läinud omal ajal täide roheliste soov sulgeda tsemenditehas. Ilma selle ettevõtteta oleks Kunda üks mahajäetud küla, kus mitte keegi ei tahaks elada. Tehas on kõvasti muutunud, Kunda ei ole ammu enam tolmune, juba paarkümmend aastat. Tehas annab inimestele tööd. Ehitati ka sadam, mis tõi tööd veelgi juurde.“

Vallbaum ei pelga, et kohalikud temaga puidurafineerimistehase rajajatele tehtud ettepaneku pärast pahandama hakkaksid. „Kui midagi teed, siis alguses natuke ikka hurjutatakse, aga kui on vajalik asi, siis pärastpoole saadakse aru – see on kõigile kasulik,“ on ta kindel.

Lõhnatu puitmassi tehas

Vallbaumi sõnu võib uskuda, sest Kundas tosin aastat töötanud Estonian Celli haavapuitmassi tehas pole kogu selle aja jooksul kohalike elanike seas endale vaenlasi tekitanud. Kundast vaid paari kilomeetri kaugusel elav Rein räägib, et kohalikud on tehasega harjunud ja tema teada pole kedagi, kes selle üle nuriseks, veel vähem ristisõda peaks.

„Kõigi nende aastate jooksul ei ole puidutehasest tulnud mingit haisu,“ pajatab Rein. „Mõnikord harva tuleb tsemenditehasest natuke lõhna, aga isegi puitmassi tehase värava juures nende aurupilvest läbi sõites ei tunne mingisugust lõhna. Kunagi Kehras käies ma tundsin, kuidas sealne tehas haises. See oli ikka jube.“

„Kui suudame puhta looduse ja tööstuse kokku panna, siis oleks see kogu maailmas kõva sõna,“ jätkab Vallbaum. „Kindlasti on eestlased käinud Tamperes. Seal on samasugune tehas nagu Kundaski kohe lõbustuspargi kõrval. Teisel pool tehast on suvilate rajoon, paadisillad. Saab küll tööstuse ja elukeskkonna kõrvu panna.“