Kommentaar

Valdur Ohmann | Eiki Nestori mälulüngad, valetamine või lihtsalt vassimine? (31)

Valdur Ohmann, kompartei arhiivi direktor 1991-99, 6. aprill 2018 17:43
Hiljuti jooksis läbi teave Eiki Nestori NLKPsse astumise kohta 1988. aasta detsembris (Õhtuleht, 16.02.2018). Hämmastas järjekordne vassimine, mis selliste juhtumitega kaasneb. Olen olnud „kommunistikütt“ 2008. aastast, kui hakkas ilmuma TEA entsüklopeedia. Oleksin võinud olla varemgi, kui 1990ndate aastate keskpaigas pöördus minu poole ühe erakonna juht sooviga, et selgitaksin välja NLKPsse kuulunud parlamendiliikmed. Toona keeldusin, sest tollase arhiiviteatmestu järgi võtnuks see tohutu aja, nõudnuks paljusid eelteadmisi jne. Pealegi oli mul tegemist KGB arhiividega, mille haldamine langes minu peale 1993.aasta aprillist.

Nende aastaste jooksul on mul tulnud olla vastamisi nii mõnegi protsessimisega, kus konkreetne persoon on võtnud ette eitamistaktika, püüdnud asju näidata teises valguses. TEA kirjastuse toimetajatele olen algusest peale öelnud, et mina protsessijatega otse ei suhtle, jään tahaplaanile ja olen vaid neil tingimustel valmis kommuniste „jahtima“.

Vastasel juhul kulutaksin suure osa oma ajast tühistele ja mõttetutele vaidlustele, sest kõik vaidlusalused juhtumid on lõppenud eranditult minu kasuks, otsitud arhiiviandmed on osutunud ümberlükkamatuteks. Oleme TEA kirjastusega vastastikku neist tingimusist kinni pidanud, teineteise soove arvestanud. Välja arvatud see, et ma ei nõustunud NLKPsse astunute lahkumisaegu välja otsima. Sellel polnud mingit mõtet, sest enamik astus sellest organisatsioonist välja 1990. või 1991.aastal. Tegemist oli suure vooluga kaasaminekuga, mis ei nõudnud erilist julgust ega eneseületamist. Sel ajal ei olnud enam mingit tähtsust, oli see 1990. aasta kevad, suvi, sügis, talv või hoopistükkis 1991. aasta, kui saadi komparteist priiks. Karjaga kaasajooksmine on üsna lihtne.

Miks siis nüüd olen valmis varjust välja astuma? Tundsin, et miski minu sees kihvatas, kui lugesin Eiki Nestori hämamistest. Olen isiklikult kokku puutunud sellise asjaga, nagu NLKPsse värbamine. Aasta siis oli 1986. Olin ülikoolijärgselt kooliõpetajana sundaega teenimas. Toona tuli kohustuslikus korras kolm aastat töötada asutuses, kuhu kõrgkooli lõpetamisel vastav komisjon suunas. Ühel reedesel päeval nägin kooliseinal teadet, et toimub lahtine parteikoosolek, oodatud on ka parteitud. Kuna mul oli reede õhtul targematki teha, siis jätsin sinna minemata. Esmaspäeval olin kutsutud partorgi ja kooli direktori jutule.

Järgnes dialoog: „Miks te lahtisel parteikoosolekul ei olnud?“

„Ma ei ole kompartei liige“.

„Seda viga annab parandada,“ ja mu ette lükati valge paberileht.

Algas psühholoogiline mõjutamine. „Vaadake, te olete noor inimene, teil tekib pere. Te elate ühiselamu pinnal ja vajate korterit“. Pareerisin: „Mu vanemate maja on 40 km kaugusel, võin vabalt käia sealt tunde andmas.“

Järgnes uus mõjutusviis nende arsenalist. „Varsti võib vabaneda õppealajuhataja koht.“ Loobusin ka sellest, öeldes, et mind ei huvita ja lükkasin valge paberilehe tagasi.

Minust ei saanud olmekommunisti, karjäärikommunisti, ega üldse mingit muud masti  kommunisti. 

Olles ise läbi teinud küllaltki ebameeldiva survestamise, ei veena mind ühegi ekskommunisti vintsklevad seletused. Püüan mõista ja aru saada, kui selgitatakse, miks üks või teine isik NLKPsse astus, aga ma ei mõista seda, kui selliseid asju püütakse täiesti maha vaikida või kuidagi kinni mätsida. Seda enam, et NLKPsse astumised on küllaltki hästi dokumenteeritud ja tallel Rahvusarhiivis.

Dokument kõneleb

Minu arvates on see ikkagi päris arulage, kui hakatakse esmalt väitma, et NLKPsse polegi kuulutud. Kui tuuakse ette vääramatud faktid arhiivist, siis tuleb mööndus -  ju ma siis olin, kui dokumendid nii kõnelevad. Ja järgneb jahmatamapanev väide, et ju ma seal mõned kuud olin. See oli minu jaoks koheselt arusaadav vale, kuid faktide otsimine võttis aega. Olen enam kui veerand sajandit kompartei materjalide keskel toimetanud. 1989.aastal ei olnud selline kerge jalutuskäik läbi NLKP mõeldav, nagu Eiki Nestor püüdis avalikkuse ette maalida.

Esimesed protestivaimus väljaastujad olid ajakirjanikud ja ajaloolased, kusjuures seda tehti kollektiivselt, gruppidena. Nii oli kindlam ja julgem. Ajakirjandusinimestest andsid komparteist lahkumiseks avalduse sisse 16. jaanuaril 1989 Mart Kadastik, Nasta Pino, Vahur Kalmre, Ivi Drikkit, Helju Vals jpt. Nädalapäevad hiljem liitus nendega Marju Lauristin. Nende taotlused rahuldati alles aasta pärast, 1990.aasta jaanuari lõpus.

Samasuguse kollektiivse lahkumisavalduse esitasid ajaloolased 28. veebruaril 1989 Jüri Ant, Kaido Jaanson, Olaf-Mihkel Klaassen, Herbert Ligi, Allan Liim, Aadu Must, Tiit Rosenberg jpt. Nende lahkumine NLKPst fikseeriti samuti aasta hiljem, 7. märtsil 1990.

Mis imetrikist või üleloomulikust sooritusest räägib Eiki Nestor, kui väidab, et oli NLKP liige vaid mõned kuud? On selge, et siinkohal on tegemist mälulünga, valetamise või vassimisega, ent seda peaks ta ise kõige paremini teadma, millega tegu.

Tänapäeva inimestele tuleb meelde tuletada, et kommunistiks saamine algas liikmekandidaadi staatusega, ehk minu määratluse järgi oli see niinimetatud poolkommunisti aeg. Eiki Nestor oli NLKP liikmekandidaat detsembrist 1987 kuni 27.detsembrini 1988. Tema NLKP liikmekandidaadi kaardi number oli 07598763.

Seega püüdis Eiki Nestor oma osalust NLKPs minimaliseerida, tegelikkuses õnnestus arhiiviandmetel seda ajaliselt palju laiemaks venitada. Eiki Nestor oleks võinud seda isegi teha, kui ta jalg oleks vaevunud astuma Rahvusarhiivi. Temast kõrgema kraadiga riigimehed on seda teinud. Vaat mis võib juhtuda, kui musta üritatakse iga hinna eest valgeks võõbata iseenese tarkusest.

Siin võiks loole punkti panna, kui oleks tegemist üksik- või erandjuhtumiga. Minu mälus on analoogne juhtum, kus riigi teisel mehel oli samuti mäluga probleeme.

Mäluprobleemid

Riigikogu esimees Toomas Savi üritas mind 1997. aasta kevadel survestada, et ma ei näitaks meediale tema toimikut. Survestamist ma aga ei salli. Meedia oli jälile jõudnud, et Toomas Savi KGB toimik on olemas ja isegi sellele (mulle pisut üllatuslikult), et see asub minu seifis. Helistasin Toomas Savile, et teada saada tema arvamust. Kas võiksin seda ajakirjanikele näidata? Tema esmane reaktsioon oli – mitte mingil juhul. Teatasin, et ma ei saa eitada KGB toimiku olemasolu, ajakirjanik on minu kabinetis ja teab, et kuum materjal paikneb minu seifis.

Kuna toimik sisaldas delikaatseid andmeid, samas tegemist oli kõrgel positsioonil avaliku elu tegelasega, kelle elukäik ei tohiks sisaldada saladusi, siis leidsin sobiliku variandi. Ajakirjanik küsis ja mina vastasin toimiku materjali põhjal küsimustele, kas neid või teisi andmeid seal sisaldub. Küsimusele, kas seal on midagi ka Toomas Savi ja KGB seoste kohta - need ei ole ju delikaatsed andmed - vastasin, et KGB on kirja pannud: „Toomas Savi võib kasutada kui usaldusisikut.“

Toona oli minu kõrval üks KGB temaatika paremaid spetsialiste Indrek Jürjo, kes vaatas toimiku läbi ja ütles, et me ei saa olemasolevate andmete põhjal väita, et teda tõepoolest ka kasutati usaldusisikuna. Jäime selle seisukoha juurde lõpuni. Aga meedia reageering oli üle ootuste suur, kusjuures nad asusid üllatusliku üksmeelega arhiiviinimeste poolele.

Tollased reageeringud: „Kuritahtlik surve“ Eesti Ekspress, 16.05.1997; Pekka Erelt, Tarmo Vahter. „Toomas Savi salapärane KGB toimik“ Eesti Ekspress, 16.05.1997; Aili Sandre „Räägime suud puhtaks“ Eesti Päevaleht, 16.05.1997; „Toomas Savi minevikku varjutab KGB toimik“ Sõnumileht, 16.05.1997; „Toomas Savi pärib Jüri Pihlilt aru enda KGB kahtlustuste kohta“ Eesti Päevaleht, 17.05.1997; „KGB kummitusretked“ Sõnumileht, 17.05.1997; Tõnis Kons „Skandaalid“ Eesti Päevaleht, 20.05.1997; „Salakavalad salatoimikud“ Maaleht, 22.05.1997.

Tsiteerigem viimati mainitud Maalehe juhtkirja: „Näilisele avameelsusele vaatamata ei rääkinud Toomas Savi midagi. […] Meie toonase elu maastik oli selline. Oli küll, kuid praegu on teised ajad ja uued maastikud. Salatsemine ja poolikud tõed ei puhasta ühiskonda. Väiksemad vennad ohkavad kergendatult: keerutavad juhid, keerutan ka mina.“

Kõik see juhtus 21 aastat tagasi. Üllataval kombel pole poliitikud ikka veel õppimisvõimelised. Taas kordub kõik, uute variatsioonidega. Mille võrra me saime targemaks Eiki Nestori intervjuust Õhtulehele, kui ta püüdis selgitada oma seost NLKPga? Siinse artikli faktoloogia, arhiiviandmete, põhjal on selge, et meile aeti puru silma.

Toomas Savi kaitseks tuleb öelda, et pärast kära ajakirjanduses lasi ta skaneerida ja üles riputada oma KGB väljasõidutoimiku, mis küll mõne aja pärast kadus. Toomas Savi avaldas toonaste sündmuste järel arvamust, et võib-olla võiksid poliitikute toimikud olla avalikud. Paistab, et Toompea ringkaitse oli tugevam. Hüüdjaks hääleks see jäigi.

Saab näha, mida arvab praegune riigi teine persoon, kes jäänud arvatavasti endale ootamatult hammasrataste vahele.

Pärast Stalini surma ilmus Suur Nõukogude Entsüklopeedia. Selles oli Lavrenti Beria kohta artikkel. Viimane ei olnud enam avaldamiskohane isik. Tellijatele saadeti trükitud leht, kus artikkel Beringi väinast ja anti käsk see Beria artikli peale kleepida.

Eesti inimestel on kodudes ENEd. Järsku peaks seal inimeste NLKPsse kuuluvuse üle kleepima. Kuuldavasti läks Eesti Entsüklopeedia, mille teine pool sai ilmuda juba vabas Eestis, seda teed, et NLKPsse kuuluvus märgiti ära üksnes sel juhul, kui  inimene, kellest artikkel kirjutati, sellega nõus juhtus olema.

TEA entsüklopeedia võttis antud küsimuses kindla joone – kuuluvus NLKPsse ei saa olla mingi tabuteema. Ja olgem ausad, ei peakski olema.

Samal teemal

06.03.2018
Kommunistliku partei arhiiv aitab Eiki Nestori mälu värskendada