Kommentaar

Einar Ellermaa | 25. märts ja 9. mai: kõigil on õigus pidutseda, aga kõigil on õigus ka solvuda (23)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja , 6. aprill 2018, 17:43
Foto: Robin Roots
Kuu aja pärast jõuab osa Eesti elanike jaoks kätte aasta üks suuremaid pühi prazdnik pobedõ ehk võidupüha. Pronkssõdur Tallinna kalmistu puude vilus ümbritsetaks lillesülemitega sadade inimeste poolt, kes sõnade järgi mälestavad seal oma sõjas hukkunud sugulasi ja üldse sõjas hukkunuid, aga  tegelikult demonstreerivad oma Nõukogude Liidu ihalust või praeguse Venemaa režiimi meelsust. Käitumise ja kasutatavate sümbolite põhjal otsustades tegelikult mõlemat ja segamini.

Miks see on meeluse avaldamine, mitte sugulaste või üldse hukkunute mälestamine? Sest 1990ndatel ja selle sajandi esimestel aastatel oli vähe neid, kes sõjas käinud sugulastest ja võidupäevast hoolisid. Siis käisid sõdurile lilli viimas tõesti memmed ja taadid. Põhjus oli isiklik mälestus ja see ei solvanud kedagi.

Kuidas solvata?

2005. aastal tõi Putini käivitatud sõjavõidu heroiseerimise kampaania pronkssõduri juurde juba hulkadena koolilapsi nagu Nõukogude ajal ja ettevõtmine muutus Venemaa võimsuse ülistamise etenduseks. See solvas ja solvab igal aastal põliselanikke, sest see, mis võidupäevale järgnes, oli erakordselt traagiline ja masendav.

Kujutagem nüüd ette, et ööl vastu 10. maid umbes kella 1 ajal oleks neli purjus eesti keelt rääkivat inimest peksnud need sõduri juurde pandud lilled jalgadega laiali ja läinud oma teed, aga keegi oleks nende tegevust filminud.

Äärmiselt inetu tegu. Milline skandaal sellest oleks tulnud! Süüdistused sõja võitu meenutanute tunnetel tallamises, süüdistused fašismis. Teiselt poolt selgitamised, et need on kurjategijad, keda tuleb karistada. Andekspalumised,  mida ei võeta kuulda, sest integratsioon on ju niikuinii ebaõnnestunud. Erakordselt massiivne meediakajastus nii Eestis kui Venemaal ja räiged süüdistused ühe rahva tunnete jalge alla tallamises, fašismi rehabiliteerimises ja ajaloo ümberkirjutamises.

25. märtsi õhtul mälestasid sajad inimesed 1949. aasta märtsiküüditamise ohvreid küünalde süütamisega Vabaduse platsil. Põhjus oli isiklik mälestus. Kuna küüditati 20 000 inimest ja üle 10 000 oli küüditatud juba 1941.aastal, siis ilmselt polegi perekonda, kelle sugulasi või tuttavaid ära ei viidud.

Paar päeva pärast seda saatis üks inimene TV3 saatejuhile Katrin Lustile video, milles näeb, kuidas neli vene keeles rääkivat purjus inimest peksavad jalgadega Vabaduse väljakul põlevaid küünlaid. Lugu juhtus umbes kella 1 ajal öösel ja sündmuse filmija juhtus seda pealt nägema, kuid ei julgenud üksi nelja inimest takistama minna ega politseisse avaldust teha.

Kui Katrin Lust postitas esmaspäeva päeval Facebooki lühiklipi sellest samal õhtul „Kuuuurija“ saates näidatavast videot, siis seda oli nii valus vaadata, et ma otsustasin saadet mitte vaadata. Aga õhtuks oli viie tunniga jõudu juurde tulnud ja vaatasin ikka saadet.  Seda oli väga valus vaadata, nagu oleks Nõukogude režiimi poolt tapetud ja surnuks näljutatud inimesi jalgadega pekstud.

Ma oletasin juba siis, et meedia ei hakka seda järgnevatel päevadel kajastama ja mul oli õigus. Ei yhtään mitään, nagu ütlevad soomlased.

Ainus järellainetus oli see, et  ERRi eetikanõuniku Tarmu Tammerki sõnul rikkus Lust oma saates ajakirjanduseetikat, tuues välja laamendajate rahvuse. Katrin Lust käis sel teemal ETV+ kanalile intervjuud andmas. Kõigil oma töö teha.

Lust imestas süüdistuse üle, kas ta oleks pidanud videos hääle maha keerama, et keegi ei saaks sealt vene keelt kuulda , ja arvas, et sel juhul oleks tegu ju tsensuuriga.

Kõva venekeelne jutt on tõesti videos hästi kuulda.

Veel üks järellainetus oli see, et riigikogu infotunnis päris Mart Helme Jüri Rataselt, kas selle looga tegeldakse edasi, ja peaminister vastas, et Helme õõnestab Eesti turvatunnet ja jalgealust.

Mis seal ikka. Kannatame ära selle hingedel trampimise. Ega see esimest korda ole. Ainult nii saab tugevaks. Paari päevaga taandus see kole videopilt ka minu silme eest ja valu andis järele.

Mida teeb politsei?

Politseil pole alust juhtumit uurida, sest pole tol õhtul konkreetseid kannatanuid. Ometi kannatasid kümned tuhanded inimesed, kelle sugulased Siberisse viidi. See puudutas neid valusalt ja isiklikult.

Needsamad kümned tuhanded inimesed tunnevad valu igal aastal ka siis, kui loo algul mainitud inimesed peavad pidu sel puhul, et Eestis võitis nõukogude võim ja tegi paljude jõhkrate kuritegude seas ka seda, mille pärast 25. märtsi õhtul Vabaduse väljakule küünlaid viidi.

Vabad inimesed vabal maal, igaühel on õigus oma meelsust näidata, ainult mitte huligaansel moel. Tahtsin osutada asjaolule, et kõigil on õigus tähistada, mida nad soovivad, aga kõigil on õigus ka solvuda. Kui pronkssõduri juures lilled jalgadega laiali peksta, siis see oleks rahvusvaheline skandaal ja julgeolekurisk, aga kui küüditamise mäestuseks pandud küünlad jalgadega laiali peksta, siis see on tühiasi. See on kaksikmoraal ja sellele tahtsingi osutada.

Aga pole viga, elame üle. See on tugevate tunnus. Lohutagem end  nii, et tegelikult käib jutt ju häälekast ja vähenevast vähemusest. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee