Kommentaar

Igor Gräzin | Jaan Tatika vaim kestab (24)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 3. aprill 2018, 19:20
 
Meenutuseks või teadmiseks: E. Bornhöhel on jutukogu „Tallinna narrid ja narrikesed“, mis räägib Tallinna agulielust 1890. aastate paiku. Ühe jutu pealkiri on „Kuulsuse narrid“ ja sealne peategelane on isehakanud leiutaja Jaan Tatikas, kelle suuremateks projektideks olid aerupaat, millega ühtaegu maa peal, vete- ja õhuvallas võiks sõita, ning leiutamine, kuidas kivikamakast saaks pehmet liha teha; s.t ilmsed analoogiad Rail Balticu ja Tartu tselluloositehasega.

Mis Tatika haridusse puutub, siis selle kohta teatas Bornhöhe, et Tatikas „oli kõrge haridusepulga peale jõudnud, sest ta rääkis Tallinna murdega saksa keelt, luges jämedat trükki selgesti ja mõistis vigadega kirjutada“ (prototüübiks Ernst & Youngi raportile Rail Balticu kohta).

Ärge muretsege, sest raha on

Jutustuse põhjal on tehtud surematu ja hõlpsasti järelevaadatav telelavastus Jüri Krjukovi, Urmas Kibuspuu ja Ago-Endrik Kergega peaosas. Aga tähelepanuväärne pole mitte see tore asi, et lavastus ja jutustus elavad kultuuris edasi, vaid see, et edasi elavad Tatika ideed – leiutada midagi iga hinna eest, ükskõik kui tobe või ohtlik see ka poleks. Meid on tabanud tehnoloogiline psühhoos.

Loetlegem: Rail Baltic, mis rajaneb 1860. aasta tehnilistel ideedel ega vea kedagi ega midagi. Saaremaa, tegelikult Muhu sild, mille tagumises otsas on alla neljakümne tuhande elanikuga Saaremaa ja mis sõidab Muhu kultuurist ja kadakatest üle nii, et saart, „kus aeg puhkab“ (nagu kõlab Muhumaa tunnuslause), alles ei jää. Omaette suurus on Tartu alla rajatav papitehas või õigemini tehas, mille toodangust keegi midagi ei tea ja millest saame haisu ja kuivava Emajõe suursoo, kusjuures kirve alla läheb mitte ainult pajuvõsa, vaid ka väärismets.

Kõigil projektidel on ühisnimetaja. Suur erakapitali osatähtsus sõnumiga: ärge muretsege, me teeme need asjad ära isikliku rahaga – ainult et Muhu sillale tuleb piletitasu, mis ületab kordades praami oma, papivabrik arvestab lisafinantseerimisega ja Rail Baltic suure teenitava rahalise tuluga.

Ka Tatika esimene lause uuele sõbrale ja vaenlasele oli:  „Kas teil raha on?“

Rohtudega mängimine keelata!

Niinimetatud Saaremaa silla (tegelikult pannakse ots Muhusse) tragikoomiline element on see, et samal ajal ei suuda riik teha lihtsat asja: et praamid sõidaksid rahulikult mandri ja Hiiumaa vahel. Laev pole õige, tuul puhub valesti ja meri ei kõlba. Kui Saaremaa silla ehitajatel raha nagu raba käes on, siis võiksid nad ju riigile mõned sandikopikad kinkida, et Rukki madalik sügavamaks kaevata ning laevad sealt läbi saaksid.

Muide, huvitav, kui Hiiumaale peaks maabuma vaenlase dessant, siis kuidas me kas või sada sõdurit sinna vastu saadaksime, järsku on vesi liiga madal? Ja vägede liigutamise idee mööda Rail Balticut, mis olevat selle ehitamise üks tähtsamaid põhjuseid – mängus olevat riigi julgeolek! – on imelik kas või sellepärast, et raudtee on esimene, mis sõja korral õhku lastakse. Tatikad lugegu kas või Teise maailmasõja Kurski lahingu ajalugu.

Tatika loomuomaduste hulgas on ka see, et tema ideed ei lõpe otsa. Kui raudteerööbaste panemisest, papivabrikust ja sillaehitusest ei piisa, siis teeme Tallinna ka – vaateratta. Kõik olulised komponendid on kohal: raha hakkab voolama, ehitus on lihtne ja kindlasti ka nähtav, kuigi ilmatu kole ja tarbetu. Aga paras Tallinnale – Tatikas oli ju selle linna kodanik ja klaarigu Tallinn ise oma hämara minevikuga arved.

Üllataval kombel on arukaks osutunud esialgu ulmelisena tundunud idee Tallinna–Helsingi tunnelist. Tingimusel, et see tehakse tõesti ausalt ja meie rahata. Erinevalt Tatika-projektidest ei tee see kellelegi kahju. Ainult et illusioone peaks vältima. Tallinna ja Helsingi vahemaa tunneliga ei vähene – maha tuleb sõita ikka oma 80 kilomeetrit, seega umbes tund. See sõitmine on tüütu: pole maastikku, mida vaadata ega kus kurve võtta, on vaid vilkuvate lampide rivi pikas koridoris, aga – ega siis ise pea roolis olema.

Niisiis, olles Tatika-projektide vastu, tuleb meil olla Helsingi tunneli poolt, sest sellel on selge ja mõistetav mõte. Aga praegustele silla-, Rail Balticu, tselluloosi- ja vaaterattameestele meenutaks hoiatust, mis tehti Tatikale siis, kui ta kivist liha tehes koos majaga õhku lendas: „Tatikale keelati politsei poolt kõvasti ära edaspidi kardetavate rohtudega mängida.“ See tsaariaegne käsk peaks kehtima ka tänapäeval.

24 KOMMENTAARI

t
Tšago 5. aprill 2018, 11:17
Kui poliitikas olete 0, siis minge rekkajuhiks, seal on neid põmmutajaid hulgim.
t
T.Mets 4. aprill 2018, 16:38
Vaata, Gräzin, sa ise oled ju reff, aga unustad et sinu enda partei füürer Ansip ju viis meid viie rikkama hulka ja nüüd, kus raha nagu ratsahobuse si...
(loe edasi)
Loe kõiki (24)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee