2
fotot
Signe Lahtein (Priit Simson/ Ekspress Meedia)

Kui mina verinoore reporterina Õhtulehte tööle asusin, oli Signe juba kogenud kolleeg – ikkagi tervelt kaks aastat vanem minust. Aeg läks, aga ma vaatasin talle endiselt kerge aukartusega alt üles. Vaatan igavesti. Sest see, mida tema nende aastate jooksul teha jõudis, on muljetavaldav.

Meie teed ei ristunud kuigi palju, aga teadmine, et ta tegutseb samal rindel, samal töömaal, oli minu jaoks kuidagi oluline, ka siis, kui ma ise sealt pisut eemaldusin. Kord, kui lõpuks taas juhuslikult kohtusime, ei olnud ma kindel, kas ta mind enam aasta(kümne)te tagusest toimetusest mäletab. „Muidugi mäletan!“ hüüatas ta. Ning sõbralik nägu lõi särama ja nakatas oma positiivse energiaga. Nagu poleks vahepealseid aastaid olnudki.

Mõne inimesega kohe on kuidagi nii, et polegi vaja palju sõnu. Piisab, kui manada silme ette tema soojalt naeratav nägu ja tunned, kuidas enese suunurgadki kerkivad ja optimism soontesse voolab. Signe oli just selline. Ma ei tea, kas mulle jõuab kunagi kohale, et ta ei tule mulle enam iialgi mõnel sündmusel või tänaval juhuslikult vastu ega naerata oma sooja naeratust.

Otsisin ja ootasin viimastel päevadel ikka uudist sellest, et Signel on parem, et ta terveneb. Minu hingele oli see kõik seda lähedasem ja valusam, et 21 aastat tagasi sattusin abituriendina üliraske autoõnnetuse tõttu paariks nädalaks teadvusetult haiglavoodisse hingamisaparaadi alla. Mind toodi tagasi. Üsna imekombel. Keegi ütles tollal, et minu eluülesanne oli veel täitmata. Signe oli enda oma järelikult täitnud. Mõeldes kõigele sellele, mida ta jõudis ja kui paljudele head tegi, võib see ju tõsi olla. Aga ikkagi ei suuda ma mõista, miks ometi peaks see olema põhjus kedagi nii ülekohtuselt vara ära võtta!?

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis