Õhtulehe filmiblogi | Blogid

ARVUSTUS | „Valmistub esimene mängija“ on vigane, ent siiski nauditav ulmemärul 

Sten Kohlmann, 3. aprill 2018, 12:38
 Outnow.ch
Mida teha, kui igapäevased probleemid rusuma hakkavad? Kuhu põgeneda siis, kui reaalne maailm liigselt eemaletõukavana tundub? Õige vastus on kinosaal, kus saab ekraanilt näha, kuidas pärismaailmas virelevad inimesed endale prillid ette tõmbavad ning virtuaalsesse reaalsusesse pagevad.

Samal teemal

„Valmistub esimene mängija“on Ameerika kirjaniku Ernest Cline’i samanimelisel ulmeromaanil põhinev linateos, mille eesotsas seisab legendaarne Steven Spielberg. Lugu leiab aset aastal 2044, mil maailm põeb korralikku energiakriisi ning ülerahvastust. Depressiivse argirutiini eest põgenetakse ekstsentrilise James Halliday poolt loodud virtuaalmaailma, mis kannab nime OASIS. Kui aga Halliday sureb, leitakse tema poolt maha jäetud sõnum, kus ta kutsub kõiki OASIS-e kasutajaid üles osa võtma suurejoonelisest ja ääretult keerulisest aardejahist.

Nimelt peitis mees enne oma surma virtuaalmaailma ühe üllatusmuna, mis sisaldab ainuvõimu kogu OASIS-e üle. See vallandab kaose, kuna seda jahib ka maailma suuruselt teine korporatsioon, kes soovib alternatiivreaalsuse enda halduse alla saada, et siis kasutajate rahakottidesse tikkuda. Teisel pool spektrit asub aga noor Wade Watts, kelle jaoks OASIS teiseks koduks on. Koduks, kus ta saab unustada enda pesumasina peal asuva magamisaseme, oma tädi jopskitest poiss-sõbrad ning fakti, et ta elab riigi kõige vaesemas piirkonnas. Noormees asub õelate ärimeestega võitlusesse, et enda (ja ka paljude teiste) virtuaalne kodu päästa. Ühesõnaga, panused on suured!

Raamat omab ohtralt viiteid popkultuurile ning see tunnusjoon on muidugi ka filmi üle kantud. See tähendab, et pea iga teine kaader on paksult täis viiteid erinevatele filmidele ja videomängudele. Ühest küljest tähendab see ohtralt äratundmisrõõmu, teisalt jääb aga mulje, justkui oleks narratiiv sekundaarne. Visuaalselt on film seetõttu üpriski mürarikas, seda nii virtuaalses OASIS-es, kui ka päris maailmas. OASIS-es aset leidvate stseenidega harjumine võtab lisaks veel pisut aega – esmase vaatamise puhul oli mul esimestel minutitel üsnagi raske aru saada, et mis täpsemalt toimub ning kelle tegemisi ma parasjagu jälgin. Õnneks on kaameratöö ja/või kaadrite ülesehitus üldiselt siiski Spielbergi kvaliteedimärgiga.

Rääkides asjadest, millest on raske aru saada, tuleb mainida linateose tonaalset identiteedikriisi. Ühel hetkel tegeletakse täiskasvanulike probleemidega, järgmisel aga pakutakse lastele suunatud homealoneilikku „jalaga tagumikku“ huumorit. Siin-seal jääb stsenaarium puudulikuks (mis on üllatav, arvestades filmi pea 2,5 tunnist pikkust), keskendudes vähem tegelastele ja rohkem viidetele. Kohustuslik armulugu tundub seeläbi pigem pastakast väljaimetuna, kui et naturaalse progressina kahe osapoole vahel.

Paari Wade’i virtuaalset sõpra tutvustatkse möödaminnes, ent filmi teises pooles asetatakse nende õlule tundavalt kandvam roll, kui esialgu näida võis. Sümpaatsed näitlejatööd suudavad teatuid olukordi päästa, ent mõnes konkreetses stseenis mängitakse päris korralikult üle, võimendades seda stsenaariumisisest lahkheli veelgi. Vigu leidub.

Sellest hoolimata on tegemist mõnusa meelelahutusega, mis lubab tööstressi ja muud mured paariks tunniks varna riputada, ekraanil aset leidvat möllu nautida ning vahel ka sõrmega valge kanga suunas osutada ja öelda: „Oh, see on ju KITT! Kas sa ikka nägid?“

 

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee